Paslepa suveresidentsi lood: nõukogude aja viimased päevad

Paavo Kanguri raamat "Paslepa suveresidentis lugu"

FOTO: Kaanetõmmis

Avaldame katkendeid Paavo Kanguri raamatust „Paslepa suveresidentsi lugu“, mis heidab pilgu  residentsi minevikku ja tulevikku, President Lennart Meri hinge ja  residentsi rõdul mõlgutatud mõtetesse ning kummalistesse juhtumitesse, mis seal kõik aset leidsid. 

Valdo Kivi võeti 1. jaanuaril 1991 tööle ministrite nõukogu automajandi puhkebaasi juhatajaks. Eesti iseseisvumiseni oli jäänud üheksa kuud. Sadamast väljuval kanalil oli tõkkepuu ees. Kui paat kanalist välja läks, pani piirivalve nimed kirja ja siis tõsteti tõkkepuu üles.

„Minu tööandjaks oli Tallinnas Tatari tänavas asunud riigikantselei autobaas, kus oli isegi paadimajanduse osakond. Tulin enne Lennart Merit, siis kui Eesti NSV valitsuse juht oli Edgar Savisaar. Ma olin siin esimene eesti keelt rääkiv juhataja. Enne seda olid komandantideks vene erusõjaväelased. Savisaar käis siin harva, aga minister Jaak Tammel oli oma paat.

Minu ajal kalu ei kaalutud, aga kalakastid olid merelt tulles täis. Ma arvan, et suurimad kalad püüdsime siin siiski ise, mõrraga. See oli hea kalakoht, mille olla valinud välja seltsimees Šiškin. Ta vedas siia järgmisi ja järgmisi Tallinna ülemusi ja nii see asi siin lahti läks. Ta käis siin isegi vana mehena 1990ndate alguses.

Siin oli üle kümne Lääne Kaluris valmistatud puupaadi ja kaks plastikpaati (Stormi ja Jeanne), mis olid vist olümpiaregati kohtunike paadid. Hiljem, kui Keila-Joa puhkebaas suleti, tõin sealt ühe juurde. Talviti tuli paate putitada ja suvel käidi siin kalal. Autobaas rentis paate välja ja kõigil tähtsamatel firmadel olid oma rendipaadid. Esimesel aastal maksti paadirenti dollarites. Nädalavahetuseti oli siin kõva melu ja kalagi oli meres veel piisavalt.

Põhiprobleem oli selles, et paadid olid vanad. Ikka kutsuti merele appi, et tule ja aita. Mootorid läksid rikki, pidin neid kohapeal parandama. Kui oli vaja suuremat remonti, siis paate slepis merelt ära tooma. Sõideti end madalikule kinni või vint katki. Vahel kuivasid paadid väga ära ja kui neli ülekaalulist meest sisse istus, võis paat isegi põhja vajuda, sest ülemiste laudade vahed olid suureks kuivanud. Osad paadid olid värvitud nii seest kui väljast, puit ei saanud hingata, lauad pehkisid kiiresti ja neid tuli vahetada. Ma ei imesta, kui mõni mees üle parda kukkus, sest merele mindi teinekord vindisena ja tagasi tulles polnud nad sugugi kaineks saanud, vaid oli ikka juurde võetud. Puhati siin ikka täiega. Karl Vaino suur tammepuust kajutiga paat – nii üheksameetrine – oli tolle aja mõistes uhke paat ja sellega käis merel valitud seltskond.

Augustiputši ajal saabus siia Nõukogude piirivalve ja võttis baasi kontrolli alla. Jõime koos nendega õlut. Kohalik piirivalveülem (rahvuselt vist armeenlane) oli muhe vend ja ütles, et talle on antud käsk puhkebaas hõivata ja silm asjadel peal hoida. Nendel päevadel siia kedagi ei lastud. Ma ei tea, mida nad kartsid. Tol ajal oli paadisadama sissesõidukanalil isegi tõkkepuu eest ära, kuid siit ei üritanud küll keegi lahkuda. Paar päeva hiljem lõid nad kulpi, ütlesid, et missioon täidetud, ja läksid minema,“ räägib Valdo Kivi sadamakail.

Sama kaua kui tema on Paslepa residentsis töötanud Toivo Tulvik. „Jõudsin siia tööle enne Lennartit ja alustasin lihtsa töömehena. Suured bossid käisid Vormsi all Suur-Tiuka ja Väike-Tiuka laiu juures lanti loopimas. See oli piiritsoon, kuhu igaüks ei pääsenud. Suuremad püütud haugid jäid 14 kilo kanti ja seitsmekiloseid hauge sai siin väga tihti. Viimases lõpus siia ööbima väga ei jäädud ja sõideti pärast püüki kohe edasi. Vanadel aegadel oli tihedam käija Vaino Väljas. Tema jäi meelde sellega, et ta sai alati ka kala. Ta tuli hommikul õigel ajal kohale ja läks vara välja. Tema käis ka ikka Vormsi all,“ meenutab Toivo Tulvik, kes on ise rohkem võrgupanijaTa on Pürksi mees ja mäletab, et vahel eksis mõni Tšaika ka küla vahele ära.

Valdo Kivi ja Toivo Tulviku ülemused istusid Tallinnas Tatari tänavas. Ühel päeval liikus puhkebaas presidendi kantselei käsutusse. Endiste ülikute paadid müüdi maha ja president Merile osteti kaater, mis sai nimeks Thule.

Tagasi üles