Millises seisus on Eesti näitekirjandus. Vastus on raamatus.

Teatriteadlase Ott Karulini ja dramaturg Heidi Aadma eestvedamisel koostati raamatat «Eesti näitekirjanduse 20 aastat». Foto: Postimees

Andrus Kivirähki näidendis «Eesti matus», mis on kõige kauem repertuaaris püsinud eesti algupärand pärast taasiseseisvumist, kurdab Sass: «Tööd on praegu nii palju, et pole aega peldikus ka käia. Mitu tellimust on korraga käigus, tähtajad kohe kukuvad, rabele nagu lollakas!»

Kõik eesti näitekirjanikud ilmselt sama väita ei saa, kuigi kodumaine näitekirjandus on viimasel kümnendil moodustanud pea poole meie teat­rite repertuaarist.

Aga millises seisus täpselt on tänapäeva eesti näitekirjandus, sellele küsimusele saab põhjaliku ja ammendava vastuse dramaturg Heidi Aadma ja teatriteadlase Ott Karulini eestvedamisel koostatud raamatust «Eesti näitekirjanduse 20 aastat».

Eesti dramaturgia valupunkte ja arengusuundi analüüsib ses kogumikus teatriteadlaste raskekahurvägi: Luule Epner, Riina Oruaas, Margit Tõnson, Ene Paaver, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk. Artiklikogumikust leiab ka Sven Karja lühinäidendi.

Sissejuhatuses lõpetate tõdemusega, et põhjust peielauda istuda siiski pole, sest eesti näitekirjandusel on nii tunnustatud klassikuid kui ka uusi isikupärase käekirjaga autoreid ning tekstides käsitletavad teemadki on üha sagedamini päevakajalised. Viimast veel kümmekond aastat tagasi öelda ei saanud. Palun nimetage näitekirjanikud-dramaturgid, kes teid isiklikult alati teatrisse meelitavad. Miks?

Ott Karulin: Mind paeluvad enim lavatekstid, mille kohta nii mõnigi ütleb, et «see pole ju teater!», sest ma tahan näha, kuidas muutub see, mida me näidendi all silmas peame. Enamjaolt on selliste tekstide autorid ka ise lavastajad: Lauri Lagle, teatri NO99 tuumik Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja Eero Epner, Peeter Jalakas, Kertu Moppel, kadrinoormets või ka nn tantsukunstnikud, nagu Mart Kangro ja ZUGA Ühendatud Tantsijad, kelle lavastuste dramaturgia on teinekord vägagi põnev. Lisaks meelitab mind alati teatrisse näitekirjanik Martin Alguse ja lavastaja Ingomar Vihmari koostöö.

Heidi Aadma: Viimati meelitasid mind autoritena teatrisse Andrus Kivirähk, Mehis Pihla, Paavo Piik, Kristiina Jalasto ja Urmas Lennuk, kes kirjutasid Eesti näidendi kuu raames möödunud laupäeval terve päeva avalikult kettnäidendit, mis Tallinna Linnateatri näitlejate esituses ka ette loeti. Tulemus ei oleks ehk näidendivõistlusel preemiat saanud, kuid protsess ise oli väga hea näide sellest, kuivõrd avatud on meie autorid omavahel ja teatriga koostööd tehes.

Millised jooned iseloomustavad viimase kahekümne aasta näitekirjandust?

Heidi: See aeg on nii riiklikus, majanduslikus kui ka loomingulises plaanis muutusi ning arenguid läbi teinud aeg, nii et paari lausega kõike kokku võtta oleks raske. Kui aga midagi esile tuua, siis on see teatri ilmne liikumine postdramaatilisuse poole. Draamapõhine protsess eeldab, et esmalt on olemas autori kirjutatud näidend, millele järgneb lavastaja tõlgendus sellest. Viimaste aastate Eesti teatripilt aga näitab, et teksti ja lavastuse loomine hakkab üha enam kokku põimuma. Põhjaliku sissevaate sellesse teemasse teevad oma artiklites näiteks Luule Epner ja Riina Oruaas.

Kodumaine näitekirjandus, nii algupärandid kui ka dramatiseeringud, on viimasel kümnendil moodustanud pea poole meie teatrite repertuaarist. On see midagi, mille üle rõõmustada?

Ott: Omadramaturgiaga on ju paljuski nagu kohaliku toidugagi – see sobib kõige enam just eestlastele, sest on kasvanud meile tuttavas keskkonnas. Samas ei peaks suur osakaal või kvoodid olema omaette eesmärk, vaid lavastada tuleks ikka seda, mis kõige paremini siin ja praegu toimuvat peegeldab. Teisest küljest, kui omadramaturgiat üldse ei lavastataks, oleks see ohumärk, et omameelne ja ka -keelne teater on hääbumas.

Aga mis teeb murelikuks? Millised on ohud?

Heidi: Eestlastele meeldib võrdlustes ikka põhjanaabrite poole vaadata. Nende omamaise näitekirjanduse osakaal teatrite repertuaaris on kindlasti suurem kui Eestis, kuid nemad tajuvad juba, et sellega kaasnev ülemäärane keskendumine lokaalsetele teemadele varjutab laiema pilgu. See oht meid esialgu ei piira, kuid ei saa ka öelda, et viimase paari aastakümne jooksul kirjutatud eesti näidendite hulgas oleks just ülemäära palju tekste, mis vaataks Eestist väljapoole, üldistaks, tõmbaks paralleele ja paigutaks teemasid laiemale maastikule. Kui elulugude kaudu ajaloo kajastamine on eesti teatris juba traditsioon, millest teeb kogumikus põhjaliku ülevaate Ene Paaver, siis lähiajaloo kunstikeelde vormimises on lõunapoolsemate postsovetlike riikide teater meist mõnevõrra ette jõudnud.

Kogumikus vaadeldavasse ajavahemikku jääb ju ka autoriteatri tõus. Kunagi ütles Tiit Ojasoo ühes eravestluses, et kui ta tahab NO99ga olla Euroopas tõsiseltvõetav teater, siis ei saa ta võtta töösse mitte ühtegi valmis näidendit, äärmisel juhul mõne klassikalise teksti, mida siis oma nägemuse järgi pöörata. Kui põhjendatud selline jutt on? Miks ikkagi autoriteater nii populaarseks muutus?

Ott: Autoriteater oli ühelt poolt vastureaktsioon suurte repertuaariteatrite toimimismehhanismidele, kus alustavad loojad end ehk liigseis kammitsais tundsid. Teiselt poolt on autoriteater loomulik postdramaatilise teatri nähtus: kui näidend pole enam teatri kõige olulisem väljendusvahend, on loogiline, et see ei saa sündida väljaspool proovisaali. Kogumikus vaatleb autoriteatri ja lavastajadramaturgia suhet lähemalt Madis Kolk.

Ojasoo väite taustaks on pigem viimasel kümnendil teatrifestivalidel kehtinud eeldus, et local is global, ehk just kohalik aines, mida loojad kõige paremini tunnevad, võimaldab teha üldistusi, mis kehtivad ka rahvusvaheliselt. Viimase heaks näiteks on ka Ojasoo lavastused teatris NO99.

Minule näib, et autoriteater on tänaseks vist leidnud oma nurga ning enam ei domineeri. Teatrite repertuaar on mitmekesisem.

Heidi: Autoriteatri lavastuste hulk Eestis on seotud ikkagi väga konkreetsete autor-lavastajatega (nt Ivar Põllu, Urmas Vadi, Uku Uusberg jne) ja selles on teatava eneseleidmise läbi saabunud stabiliseerumine. Silmanähtav on aga rühmatööna sündinud tekstide arvu suurenemine, see meetod on viimastel aastatel tõesti igas teatris oma koha leidnud. Ei ole nii, et avangardsemad trupid loovad ise tekste ja traditsioonilisemad teatrid lähtuvad valmisnäidendist. Kui püüda mingeid üldistusi teha, siis võiks väita, et rühmatööd kasutatakse meetodina pigem siis, kui soovitakse tegeleda truppi isiklikult puudutavate teemadega, mis vajavad lahtikirjutamist siin ja praegu.

Riina Oruaas tõdeb, et uuemas eesti dramaturgias on esile kerkinud tekstid, mille näidendiks liigitamine tekitab küsimusi. Esmapilgul on tegu tekstivoogudega, mille lavastamise võimalusi tekstid ise ei ava, ometi peame neid teatritekstideks. Mil määral siis saab üldse rääkida tekstist, sellisest tekstist, mis suudab elada ja lugejat kõnetada ka väljaspool lavastust, iseseisvalt?

Ott: Aga miks peaks tekst kui vaid üks mitmest lavastuse osast kuidagi eraldiseisvana kõnetama? Kui ta seda teeb, nagu näiteks Eero Epneri kirjutatud «Reformierakonna juhatuse koosolek», on väga tore, aga see pole postdramaatiliste lavastuste puhul eesmärk. Samas ei tasu proovisaalis sündinud lavatekste ka alahinnata, sest mõnedki neist on kõnekad ja nauditavad lugeda. Näites sobib kasvõi nn Oscari-võitja monoloog Mart Kangro lavastuses «waiting for tomorrow», mis on dramaturgiliselt väga hästi komponeeritud. Üks algupärand on ju trükitud meiegi kogumikus: Sven Karja lühinäidend teatritöötajast dramaturgi ja algaja dramaturgi kohtumisest.

Rõõm oli leida kogumikust ülevaadet eesti algupärasest stsenaristikast. Televisioon muutub näitlejatele, näitekirjanikele, kunstnikele, lavastajatele jt aina olulisemaks. Samas kumab Margit Tõnsoni tekstist teatriavalikkuse suhtumine, et tele – see on teisejärguline. Ta toob ära ka Maria Klenskaja lause: «Eesti seriaalides mängimine ei ole see, mis väärtustab näitlejatööd. Nimetage mulle üks roll, kus Eesti näitleja seriaalis ületab seda, mida ta on teinud teatris.»  Pole küll statistikat, kuid arvata võib, et suur osa teatripublikust teeb näitlejatega esmatutvust just teleri vahendusel. Paljudele jääb see ainsaks kokkupuuteks näitlejate-dramaturgide-lavastajatega. Ehk peaks teatrikriitikud, teatriteadlased televisioonile rohkem tähelepanu pöörama?

Heidi: Päris kindlasti lähtub suurem osa vaatajaist tänapäeval kellegi näitlejaks määratlemisel oma telekogemusest, kuid näitleja enesemääratlemine ei pea lähtuma ju ainult sellest. Eesti väiksuse tõttu või tänu sellele on meie tele- ja teatrimaastik tunduvalt rohkem läbi põimunud kui suuremates riikides ja selle mõjude käsitlemine alles poolel teel. Margit Tõnsoni artikkel on ses osas suur samm edasi, annab väga hea tausta.

Margit Tõnson tõdeb, et igatsus parema, kvaliteetsema, rahulikumas tempos tehtava ja süvenemist võimaldava kvaliteetsarja järele on olemas nii tegijatel kui ka vaatajatel, kuid reaalsuses käib see veel kirjutajatele ja finantseerijatele üle jõu. On olnud aegu, mil teatriaasta preemiate kätteandmisel jagati auhindu ka teletööde eest. Ehk on aeg need auhinnad taastada?

Ott: Ideaalis peaks tele end ikka teatrist lahti rebima ehk tuleks välja anda eraldi auhindu just teletööde eest. Sel viisil väärtustataks ka enam teletööd, mida paljud visalt siiani teisejärguliseks, haltuuraks peavad.

Raamatus on tsitaat Jaak Rähesoolt, kes on kirjutanud, et 1990. aastate ühiskondlike murrangute algusega tabas nii teatreid kui ka algupärast näitekirjandust kriis, teatrisaalid tühjenesid ning publikut püüti «meeleheitliku meelelahutamisega».  Mida teatrid sellest ajast õppisid?

Ott: Kui vaadata 2008.–2010. aasta majanduskriisi aegset teatrite repertuaari, siis kommertslavastuste osakaalu kasvu ei näe. Ma pole siiski veendunud, et selle põhjuseks on 1990. aastatel saadud õppetunnid, pigem on nii teatrisüsteem kui ühiskond arenenud. Tollane üleminek turumajandusele oli lihtsalt niivõrd erakordne šokk, et loodetavasti ei tule meie teatritel ega ühiskonnal seda enam kunagi läbida.

Heidi: Meie omamaine näitekirjandus eesotsas Andrus Kivirähki või Jaan Tätte toonaste komöödiatega lõi sellest kriisist väljatulekul teatrite repertuaarile tugeva põhja. Nii et võib öelda, et tollest ajast on pärit ka praeguseni kestev ja süvenev usaldus eesti näitekirjanike loomingu vastu, seda nii teatrite kui ka publiku poolt vaadates.

Viimsel paaril aastal on Eestis populaarseks saanud stand up, meil on kunstiliselt teravad tegijad ja on meelelahutuslikumale maitsele suunatud lavastused. Kuid mida püstijalakomöödiate tõus näitab?

Ott: See tõendab, et kriitikute poolt aastakümneid oodatud päevakajaline ja ühiskonnakriitiline teater on leidnud endale sobiva väljundi. Püstijalakomöödia võimaldab esitajal vahetult maailmas toimuvale reageerida, sest nende lavastuste struktuur on vabam ja improviseerimine eeldatud. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et Eestis on püstijalakomöödia meelelahutusliku ühiskonnakriitikana siiski algusjärgus. Kui vaadata kasvõi Kinoteatri tegevust, siis ühiskonnakriitikat teevad nad vaid ühel õhtul esitatavatel manifestidel, nende repertuaaris olevate lavastuste struktuur on üsna jäik ja päevakajalisust eriti ei toeta. Eks see olukord muutub, kui nii lavastajad kui esitajad rohkem kogemusi saavad ja julgemaks muutuvad.

Teie eestvedamisel koostatud raamat on esiteks väga nägus, teiseks ka põnev lugemine. Aga mida teie seda raamatut koostades avastasite, mis oli see, mis üllatas, ja miks?

Heidi: Aitäh! See on nüüd pigem ülestunnistus kui üllatus, et kogumikku toimetada oli samuti väga põnev, sest kirjutajateks on seitse oma ala asjatundjat. Loodetavasti õppematerjalina kasutusse minev raamat õpetas koostamise käigus meidki. Kuigi teemad, mis kindlasti kajastamist vajaksid, said raamatu koostamise eel omavahel läbi arutatud, üllatas see, kuivõrd erinevatest nurkadest eesti näitekirjandust vaadates on võimalust ja põhjust rääkida Merle Karusoo tekstiloomest. Tema elulooteatri aktiivsem periood jääb küll juba kümnendi taha, kuid selle mõjuala on üldpildis väga tugevalt näha veel praegugi.

Ott: Läheneksin küsimusele hoopis artikli autorite vaatenurgast: nii see kui ka teised viimasel paaril aastal ilmunud teatriteoreetilised raamatud on tõestanud, et meil on väga elujõuline ja analüüsiv teatrist kirjutavate inimeste grupp, mida veel kümmekond aastat tagasi öelda ei saanud. Üllatusena tuleb see siiski vaid neile, kes ei tea, et Tartu Ülikoolis on teatriteadlasi õpetatud juba 1990. aastatest. See ei tähenda siiski, et kõigil autoreil on sama taust, näiteks  Meelis Oidsalu on hea näide kultuurikriitikust, kes jõuliselt tulnud sellele alale kõrvalseisjana.