Heidi: Eestlastele meeldib võrdlustes ikka põhjanaabrite poole vaadata. Nende omamaise näitekirjanduse osakaal teatrite repertuaaris on kindlasti suurem kui Eestis, kuid nemad tajuvad juba, et sellega kaasnev ülemäärane keskendumine lokaalsetele teemadele varjutab laiema pilgu. See oht meid esialgu ei piira, kuid ei saa ka öelda, et viimase paari aastakümne jooksul kirjutatud eesti näidendite hulgas oleks just ülemäära palju tekste, mis vaataks Eestist väljapoole, üldistaks, tõmbaks paralleele ja paigutaks teemasid laiemale maastikule. Kui elulugude kaudu ajaloo kajastamine on eesti teatris juba traditsioon, millest teeb kogumikus põhjaliku ülevaate Ene Paaver, siis lähiajaloo kunstikeelde vormimises on lõunapoolsemate postsovetlike riikide teater meist mõnevõrra ette jõudnud.

Millises seisus on Eesti näitekirjandus. Vastus on raamatus.

KÄRBETEST SAI KÕRINISoome teatrite töötajad plaanivad suurt ühist aktsiooni