Kultuuritehase festival Polymeris sisaldas töötube, pidu ja kauneid kunste. Nende seas tegevuskunstisündmust «Global Container», eesti keeli «Üleilmne mahuti», mis ületab hea maitse piire ja jõudis juba 12. väljalaskeni.
Üleilmses mahutis valitses mõõdukalt optimistlik pessimism
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekord oli põhirõhk välisesinejatel. Neist muljetavaldavaim oli Kilian Ochs Saksamaalt. Installatsioon-aktsioon «Masina teenimine» rajanes pirakal keral, mis oli kokku keevitatud metallist, kirjatud mikroskeemide ja lambikestega ning nägi lahe välja.
Kui autor kera sisse ronis, selgus ka selle toimemehhanism – puudutamisel hakkasid tuled vilkuma ja kostis mitmesuguseid helisid. Keraga mööda ruumi veeredes ja seda omal kombel «mängides» moodustus muljetavaldav audiovisuaalne sümfoonia, mida vaadates ei jäänud muud üle kui nõustuda, et masinad ilma inimeseta ikkagi veel hakkama ei saa.
Sotsiaalset absurdikunsti esindas rühm Pedalto. Lisaks sellistele ettevõtmistele nagu «Tantsu ja napsuvõtmise võistlus», kus mõlemat tegevust tuli aja peale simultaanselt viljeleda, või «Tallinna faktikaardistamine», kus selgitati välja poepidajate lemmiklaulud, heisati lippe ja lõigati linte, oli «Containeri» raames avatud ekspositsioon, milles osalesid lisaks Pedaltole ka Lewis McGuffie Suurbritanniast ning Rita Lino ja Andreia Filipe Portugalist. Ega täpselt ei saanudki aru, milline kelle töö oli, aga väljapanek igal juhul haris.
Kõigepealt tuli ulmeliste masinatega sisustatud kontoris täita blankette, seejärel avanesid väravad ruumi, kus rippusid pessimismi sisendavad plakatid, nimekirjad maailma kõige tähtsamatest kunstitegelastest ja lõpuks sai rõdul koos kunstnikega pitsi viina manustada. Lühidalt, kõik see oli paroodia kunstiinstitutsioonide surmtõsisele fassaadile, mis sageli osutub Potjomkini külaks.
Eesti tantsukunsti esindas Tarmo Kivimaa. Hämmastav, kui erinevaid tähendusi võib kanda keskealine tüseda kehaehitusega, suspedes ja T-särgis mees. Seekord oli see siis homoerootiline sületants.
«Global Containeri» raames avati ka näitus «Koopa allegooria» («The Allegory of the Cave»), mille koostas Natasha Rees Suurbritanniast ning kus osalesid kunstnikud Inglismaalt ja Soomest. See rajaneb peamiselt video- ja helikunstil ning temaatika käsitleb Platoni ideed sellest, et koopas olles näeme me vaid varje, mitte reaalsust ennast.
Selle allegooriaga võiks muidugi kirjeldada üldse kogu kunsti.
Alys Williamsi videoinstallatsioon näitas intiimseid stseene pisut vägivaldses lavastuses, meenutades veidi tuntud USA kunstniku Tony Oursleri traagilisi videonukke. Jani Ruscica lasi inimestel luua videonovelle isikliku evolutsiooni teemal, need olid kõnekad ja nutikad. Helikunsti osa läks kahjuks suuresti kaduma, sest mitmed erinevad häälitsejad samas ruumis tapavad üksteist.
«Global Containeri» lõpetas muusikaline programm Meeland Sepa, Mari Prekupi ja sõprade glam-folk performance’iga, lootustandvast noorkunstnikust indie-staariks transformeerunud Rema Randveri aka Ig Noiri, soomlaste CW01 ja kanadalaste Lefti kontserdiga.
Festival ja näitus
Kultuuritehase festival
«Global Container XII»
Natasha Reesi kuraatorinäitus
«The Allegory of the Cave»
26. augustil Polymeri kultuuritehases Tallinnas