Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.
NO99 "Savisaare" blogi. See linn ei ole minu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldatud pühapeval, 25. jaanuaril
Saage tuttavaks: tema on Griša. Mina Grišat ei tunne, sest ma ei näe teda. Ja sina ka ei näe. Teda ei ole olemas. Ta sõidab bussis nr 63, aga sõiduks tal väga põhjust ei ole, sest ta ei käi kesklinnas. Griša pole ainuke - ka tema sõbrad ei käi kesklinnas. Siin ei käi ka tema ema ja isa, kes mõlemad töötavad umbes seal, kus nad elavad. Nende elukoha lähedal on ka Rimi ja juuksur. Kesklinna pole neil lihtsalt asja. Milleks? Mida nad siin teeksid? Kus käiksid? Üks koht ju oli, kus käia, aga seda kohta enam pole. Ja kõik teised kohas siin linnas ei ole nende omad.
Mõned aastad tagasi saatis Edgar Savisaar Lasnamäe inimestele kirja. Ta teeb seda sageli - neis kirjades ta kotib riiki ja kiidab ennast. Ta murendab kivi kivi haaval Eesti riigi niigi õhukest mainet lasnamäelaste silmis ning laob kõik mahapudenenud kivid enda kindlusmüüri. See on juba päris kõrge - ulatub peaaegu taevani. Ja sealt, taevastest kõrgustest, kõneles Savisaar ühes oma kirjas Lasnamäe spirituaalsusest. Ta ütles, et uus kirik ei ole lihtsalt kirik - ta ütles midagi sellist, et Lasnamäel on spirituaalsuse potentsiaali. Ta nägi Lasnamäes mitte ainult magalat või kohta, kus "olla", ega isegi huvitavat ja metsikut eksootikat, mis tõmbab siia mitmeid Eesti kultuuritegelasi. Ta nägi Lasnamäes midagi enamat. Savisaar kirjutas venelastele, et teate, see paik, kus te elate, on täis mingit kummalist energiat. See on peaaegu et teie Jeruusalemm: täis pühadust, erilisust, õnnistust. Nii ütles Savisaar Lasnamäe kohta.
"Väärtustamaks riigi- ja rahvussümbolite kasutamist igapäevaelus, toetame lipuväljakute rajamist kõigisse suurematesse asulatesse. Teeme kõik, et Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks oleksid meie maalt kadunud viimasedki okupatsiooniaja keelelised jäänukid. Korjame kokku ja anname muuseumisse seni veel avalikku ruumi risustavad üksikud tänavasildid, mis on kahes tähestikus." Nii ütleb Reformierakonna tuim kardinal Urmas Sutrop. Tal on plaan. Ta teab, et linnaruum ei ole poliitikas kunagi niisama linnaruum. Linnaruum on lahinguväli. Linnaruum on koht, kus poliitika ennast kõige reljeefsemalt noa ja kahvliga alasti võtab. Linn on kas meie oma. Või nende oma. Vahepealset puhkepeatust ei ole. Spirituaalne Lasnamäe? Käige muinaskuradile, ütleb Sutrop oma nuhvelist Savisaare kirja lugedes.
Mis juhtus Pronksiööl, ei olnud ainult ühe samba või sümboli eemaldamine. Selle eemaldamisega tõmmati püksid maha ka neil, kes pidasid linnaruumi tähenduste, rahvuste ja kultuuride sulatusahjuks, mis 30ndate Budapesti või 80ndate NYCi vaimus näeb linna kui tiiglit, kui liitumispunkti, kui maailma pähklikoores. See pähklikoor purunes kraanaroomikute all kiiremini, kui sa jõuaksid öelda "multi-kulti", väikesed palve-Helmed rippumas kraanajuhi peegli küljes. Kuid see kõik ei tulnud ootamatult.
Andres Kurg on jälginud kõige halastamatumalt, milliste sammudega venelaste jaoks oluline koht juba varem justkui depolitiseeriti. "Justkui". Sest tegelikult oli see kõik poliitika. Poliitika, et jätta venelased ilma "oma" kohast linnaruumis. Kunagi oli Pronkssõduri ees väljak, kus toimusid nõukogulikud rituaalid ja riitused. Siis rituaalid lõpetati, gaasiarvete tõttu keerati kinni igavene tuli ja hakati mõtlema, mida edasi. Mõned arhitektid tegid ettepaneku: kujundame paiga ümber nii, et siin võiksid käia kõik, et see koht mäletaks kõiki neid, kes sõjas surma said. "Kiitos," öeldi neile ja lükati plaan Jüri Toomepuu nimelise vakstu alla. Sest juba olid teised plaanid.
Üpris varsti istutati väljaku ja tänava vahele üksteist sidrunipuud (imporditud muidugi Soomest), tänavale toodi aga trollipeatus. Hetkega oli võetud väljakult tema rituaalne väärtus. Sidrunipuud moodustasid esimese rindevalli, nad eraldasid väljaku tänavast - ja väljak, kus Griša vanemad käisid oma vanemaid meenutamas, oli hetkega jäetud suvaliseks võsataguseks platsiks ühe trollipeatuse ees. Ta ei avanenud enam linnaruumi, ta ei olnud enam osake linnast.
Siis võeti üles ka sillutis väljakult ja istutati asemele muru, ning - nagu Kurg märkab - tõmmati diagonaalne tee üle väljaku Rahvusraamatukogu kartoteekide juurde. See polnud enam tähendustega laetud koht, see polnud isegi enam võsatagune hiis, vaid see oli tänavajupike - Pronkssõduri põik. Jah, Pronkssõdur. Tema pidas veel vastu. Kuid tema ette istutati lillekesi ja murukest, ta ei asunud enam optiliselt endise väljaku keskel, vaid muutus lihtsalt eraldiseisvaks kummaliseks aiapäkapikuks kusagil keset võõrasemasid. Kuid ta pidas veel vastu. Kuni teatud päevani, Reformierakonna D-dayni, mil Ansip otsustas avada teise rinde. Sellest päevast peale on Griša, tema sõbrad ja tema vanemad käinud kesklinnas ühe korra - siis, kui teetööde tõttu tegi buss nr 63 väikese ümbersõidu läbi Vabaduse väljaku. See paik oli nende jaoks palju muutunud.
Küsimus ei ole selles, kas Pronkssõduri eemaldamine oli õigustatud või mitte. Küsimus on selles, kuidas poliitika on tõrjunud venelased Tallinna kesklinnast välja. Neil ei ole siin kohta. Sest tähenduslikud paigad tekivad linnaruumi läbi sümbolite: ja ennekõike läbi monumentide või ehitiste. Kus võiks Griša käia? Vabaduse väljakul? Vaevalt küll. Tammsaare pargis? "Estonia" taga? Hirvepargis? Lauluväljakul? Viru ringil? Eelmisel aastal käis üks Griša sõber kesklinnas Mordori alleel Psühholoogilise Kaitse kontoris tööd küsimas, aga ta oli unustanud maha oma sõrmuse ning tööd ei saanud. Või käia Solarises? Jah, Solarises. Käige seal. Aga ülejäänud linn on meie oma, ütleb Reformierakond. Ja ütlevad ka kõik teised. "On täiesti selge, et Venemaal on siin tugev ja lojaalne viies kolonn. Need on näiteks GRU ohvitserid, kes omal ajal jäid siia, nüüdseks küll juba soliidses eas, aga mitte teovõimetud. Nad on igal juhul võimelised tagalas segadust külvama, olukorda destabiliseerima," ütleb Mart Helme. Tema ja Sutropi vahel ei ole vahet. Griša vanavanemad on nende jaoks endiselt okupandid. Ja nad elavad tagalas. See linn siin on tagala. Ja tagala peab kuuluma meile.
Griša astub välja oma üheksakordse maja viiendast püstakust. On tuuline, siia puhuvad tuuled otse merelt. Ta tõmbab jopeluku kinni ja mõtleb, mida teha. On pühapäeva hommik. Vanemad on kirikus. Ise ta kirikus ei käi, sõbrad ka ei käi. Minna jõlkuma? Siin, Lasnamäel, on palju ilusaid kohti. Näiteks tänavad nagu Mahtra ja Ümera. Seal on linna kõige paremad peksukohad, kuid milleks. Griša vaatab oma peopesi. Neist ühes on kollane kriitpaberil kirjake, päises väike seksihimuline orav. Seal seisab: "Võtame eesmärgiks püstitada aastaks 2018 Tallinnasse Maarjamäele Ajaloomuuseumi naabrusse kommunismiohvrite mälestusmemoriaali, koostöös Tallinna linnaga mälestusmärk Jaan Poskale tema sünnipäevaks ja Viljandisse Vabadussõja mälestusmärk." Griša kortsutab kirjakese kokku ja viskab selle prügikasti poole. Meretuul napsab kägardise enne maandumist endale ja kannab minema. Ta kannab minema ka Griša. Griša tõuseb oma maja kohale, seejärel linnaosa kohale, ning hakkab tasapisi lendama kesklinna poole. Griša sirutab käed laiali. Ees on tema elu pikim reis.