Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.
NO99 "Savisaare" blogi. Valijate poolt mahajäetud poliitiku kiri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldatud esmaspäeval, 26. jaanuaril
(Leitud koristaja poolt 20.01.15)
Sa saad aru küll, kui see juhtuma hakkab. Peasekretär helistab ja vabandab, et sind nimekirjas tahapoole lükati. Sellel on alati loogilised põhjendused. Numbrid. Tagasiside. Ajutine avaliku arvamuse muutus seoses Ukrainaga. Peasekretär oskab õigesti su küünarnukki puudutada ja kui ta ütleb: “Me hindame, et sa oled valmis erakonna eest kuuli võtma”, kõlab see nii, et sa tahaksid teda emmata.
Poole aasta pärast kutsub su parim sõber sind lõunale. Muidugi! Nad lasevad seda alati teha parimal sõbral. Kohtumine algab soojalt, meenutate vanu aegu, kuni lõpuks magustoidu taga jõuate asjani. Sa oled väljas, ütleb sõber. Fookusgrupid näitavad, et noored ei tea, kes sa oled ja vanade arvates oled sa liiga pehme ega tunne tänase
maailma mehhanisme. Su refleksid pärinevad ajast, mil mees tegi naisele ukse lahti ja aitas mantli selga. Facebookis mõjud totakalt.
Kuid ära muretse, sulle tehakse pehme maandumine Eesti Loto nõukogus. Ja mis puudutab partei tagatuba, siis sinu jaoks on uksed alati lahti, sellel toonil öelduna tähendab seda, et nad teevad näo, et kuulavad sind ja saadavad sünnipäeval pudeli Vana Tallinnat. “Me ei jäta omasid tee äärde! Kohalikel valimistel vaatame, seal on rohkem
võimalusi!”
Ega ma loll ei ole. Ma nägin ammu seda aeglaselt langevat mõõka oma pea kohal. See bussituur enne eelmisi valimisi, kus kümnest väikelinnast kaheksas polnud kedagi minu valimisbussile vastu tulnud, see ütles kõik. Ühes sellises linnas otsustasin ise ringi kõndida. Nägin koolimaja ning astusin sisse. Koridoris olid üleval laste joonistusvõistluse pildid teemal: “Õudus”. Seal olid akvarellid koletistest ja vaimudest, kuid kõige viimase pildi allkiri oli “Poliitik” ning selle peal oli joonistatud minu nägu. Et paremini aru saada oleks, oli mulle tasku peale kirjutatud ka minu nimi. Keegi oli pastakaga juurde kirjutanud: "munn".
Ma mõistan signaale. Mul on head antennid. Ma näen sosistavaid nägusid ja kõõrdpilke. Ma olen mõttetu selles muutunud maailmas. Isegi täna olen ma suurema osa oma elust elanud Nõukogude Liidus. Sellist Eestit nagu ma tahtsin, ei tule enam. Kuid ainus, milles ma süüdi olen, on see, et ma tegin, mida ma oskasin. Riigikogu kulutšekid, te ütlete? Kas te teate, mitu ülikonda mul aastas kulus, et parlamendidelegatsioone võõrustada, küsin mina.
Kunagi sain ka mina valijatelt pikki kirju. Nii paljud ütlesid, et ma olen ainus, keda nad usaldavad. Ainus, kes tööd teeb. Ainus, kes julgeb öelda asju välja nii nagu nad on. Aus ja otsekohene Eesti mees par excellence. Par excellence! Just nii kirjutas üks kultuuritegelane. Ma oli 20 tundi päevas üleval ja redigeerisin erakonna programmi. Ma tegin peaministrile kõne, mille eest ta kiita sai. Ma ajasin põllul rahvast kokku. Ma tõin hääli. Ma olin esikaaneuudiste materjal.
Hetkel kui ma oma kahetoalises korteris seda kirja kirjutan, on mul kampaania stilisti poolt 2011 ostetud kampsun seljas. See on mõnus ja soe. Ma ei osanud varem hinnata casual stiili, kuid see hakkab mulle meeldima. Eelmisel nädalal ehitasin ma vanast šampusekarbist aknalauale linnumaja ja panin pekikuulikese rippuma. Internetist leidsin
projekti. Juba nädal aega pole ühtegi lindu tulnud. Ma ei usu, et nad üldse tulevad.