Krabat tulemas: linnateatri seinte vahel on maagiat ja mustkunsti

Krabat Foto: Kultuurikava.ee

31. jaanuar on käesolevaks aastaks poolsajandit tegutsenud Tallinna Linnateatris mustkunsti ja maagia päralt. Algselt Noorsooteatri nime kandnud ja tänaseks ebamaiselt populaarseks muutunud teatris tuleb 400. esietendusega lavale Diana Leesalu dramatiseeritud ja lavastatud muistsel vendide legendil põhinev lugu veskipoiss Krabatist. 

2012. aastal koos mitmete näitlejatest kursusekaaslastega Tallinna Linnateatri ridadesse astunud Leesalu on tänaseks loonud juba mitmeid lavateoseid nagu „Lantimiskunstnikud“, „Offline“, „Kolm vihmast päeva“ ja „Aju jaht“. Otfried Preußleri sulest pärit novelli põhjal etenduv „Krabat“ on eelnevatest mitmeti erinev. Ühe põhjusena seetõttu, et eestlaste seas armastatud mustkunsti ja fantaasiaküllase loo tegevus leiab algupäraselt aset 17. sajandil, kuid põhjuseid on teisigi.

Lavastaja Diana Leesalu sõnul on “Krabat” üks neist lapsepõlves loetud raamatutest, mis tol ajal kõige rohkem liigutas ja senimaani kummitama jäänud on. „Olen nii paljudelt kolleegidelt kuulnud, et ka nemad lugesid kunagi “Krabatit” kümneid kordi. Ja kui ma selle täiskasvanuna uuesti kätte võtsin, siis see lapsepõlves kogetud tunne tuli tagasi. Polnud vahet, et olin nüüd ise kakskümmend aastat vanem,“ tõdes ta.

 Teise peamise lavastamise põhjusena näeb lavastaja rollidesse sobituvat teatri uut ja vana kaadriväge. „Praegune Linnateatri trupp absoluutselt perfektne selle loo lavale toomiseks. Oleks lausa kuritegu, kui meie noorte meesnäitlejate ühine vägi ja energia, mida me nägime juba „Pal-tänava poiste“ lavastuses, jääks maksimaalselt kasutamata. See on minu meelest lihtsalt nii võimas ja lahe. Ja teine asi veel  - teatriringkondades ikka öeldakse, et „Hamletit“ saab lavastada siis, kui teatris on olemas Hamlet. Mina tundsin meie truppi vaadates, et meil on olemas täpselt õige Krabat ja täpselt õige Meister,“ pidades silmas Krabati rollis üles astuvat Märt Piusi ja Meistri nahas Andrus Vaarikut.

Laste- ja noortelooks peetava jutustuse keskne idee on Leesalu silmis tavapärasest sügavam ja tõsisem.  Lavastaja jaoks ei ole tegemist lihtsalt lõbusa lastelooga võluripoiste imetabastest juhtimistest: „Minu jaoks on tähtsamad teemad selles raamatus hoopis teised. Olen proovis paaril korral võrrelnud „Krabatit“ Faustiga, sest mingid ühisjooned on väga eredalt olemas. Kas teiste inimeste ees üleloomulike võimete abil eelise saamine kaalub üles pideva surmahirmus elamise? Ja mis jääb järgi sõprusest, moraalist ja empaatiavõimest, kui käib pidev võitlus ellujäämise nimel,“ küündib lavastaja mõttega üha kaugemale legendi olemusse. Teatri koduleheküljel asub soovitus eelkooliealiseid süngete segmentide tõttu mitte antud lavateost vaatama tuua.

Meistriks kehastuv Andrus Vaarik nimetas proovisaalis „Krabatit“ gooti „Harry Potteriks“. Leesalu meelest on tegemist tabava võrdlusega. Tema sõnul on"Krabatit" nimetatud isegi "Harry Potteri" vanaisaks. "Krabat" on üks esimesi tuntuks saanud võlurilugudest. See ei ole küll nii popkultuuriliselt mastaapne, aga minu arvates on valikud, mille ees seisavad selle nõiakooli poisid, veel rängemad ja elulisemad,“ nendib ta.

Lavastusprotsessi suurimaks väljakutseks kujunes Leesalu hinnangul dramatiseeringu kirjutamine. „Kuna paratamatult kogu romaani sündmustik lavale ei mahu, siis oli dramatiseeringu kirjutamise ajal ikka päris keeruline valida, mida võtta ja mida jätta nii, et lugu siiski huvitav ja jälgitav oleks. Eks korrektuure tegime veel proovideski,“ ütles ta lisades, et teine õpetav ja uus proovikivi on töötamine nii suure trupiga. Lavastuses teevad kaasa 15 Linnateatri näitlejat, teiste hulgas Tõnn Lamp, Alo Kõrve, Indrek Ojari ja Maiken Schmidt. Viimane on ka antud lavateose koreograafia autor.

Siiralt õnnelik on lavastaja kunstnik Jaagup Roometi loodud lava-võlumaailma üle: „Jaagupi loodud lava tekitab lausa aukartust. See on tõesti mastaapne ja võimas. See annab väga palju võimalusi ja inspiratsiooni nii lavastajale, näitlejatele kui ka valguskunstnikule. See on funktsionaalne, suurejooneline ja ka lihtsalt väga ilus,“ kiidab ta loometööd. Etenduses nähtava mustkunsti rolli Leesalu esile ei tõsta, küll aga näeb professionaali Meelis Kubo kampa kutsumist ainuõige otsusena: „Ta on nii mõnegi triki poistele selgeks õpetanud. Aga see on siiski draamalavastus mitte mustkunstietendus, nii et arvan, et asjad on omavahel mõnusas tasakaalus, kuigi mustkunst või meie loo puhul siis õigemini nõidumine lisab kindlasti loole vürtsi ja toredust.“

Leesalu jaoks on „Krabati“ esmaesituse kokkulangemine kogu Linnateatri neljasajanda esietendusega rõõmustav, aga mitte erakordselt suur sündmus: „Ausalt öeldes kuulsin alles paar päeva tagasi seda toredat fakti. Ma ei usu, et me seda kuidagi suurejooneliselt tähistama hakkame. Pigem on lihtsalt tore teada, et just "Krabat" sattus olema see juubelilavastus.“ Suuremad pidustused ootavad kollektiivi ees Linnateatri peatse 50. sünnipäeva puhul. „Mõlemad numbrid on tegelikult üsna aukartustäratavad,“ kinnitab lavastaja.