NO99 "Savisaare" blogi. Relvade mahapanemise aeg
23. sissekanne

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud kolmapäeval, 28. jaanuaril

Massiline idealism on teadagi ohtlik. Nagu ka liiga suur hunnik dünamiiti. Ometi, nagu dünamiiti, on ka idealismi tarvis, et mägedest välja lõhkuda tulevikku suunduvaid tunneleid.

Ilma idealismita on elu vaid hääbuv vääksumine selle üle, et VAZ 2101 väntvõlli pole saadaval, aga naabril on AMG Mercedes. Ilma idealismita ei lennata kuu peale. Ilma idealismita ei ehitata elektriautot ega võideta olümpiamedaleid.

Jajaa, meie poliitikas on idealismi vähe, kuid suurem probleem on see, et poliitikasse on hakanud imbuma kontingent ühest valdkonnast, kus idealismi on VEELGI vähem kui poliitikas. Sinna on hakanud lekkima inimesed meediast. Tekkimas on uus ajakirjanik-poliitikute klass, nimetagem neid siis näiteks žurniitikuteks.

Ma pöördun... Ma tahaks teada... Ma küsin teilt, kallid žurniitikud, austatud endised valvekoerad, mida head on pakkuda poliitikale inimestel alalt kus idealism on surnuks vägistatud, pussitatud ja klikitatud? Tooge mõni näide? Või seletage, millist uut tõi meile eelmiste valimiste ajal kõikvõimalikel plakatitel apelsini külge kinnitatud kellavärk nimega Anvar Samost? Peale selle muidugi, et usaldus apelsinide vastu kukkus hiljem kumkvaadiga samale tasemele?

Mida annavad poliitikale Kadastiku klastris või Luige konveierilintide peal kümme tuhat korda peaga vastu rulle käinud väntsutatud hinged nagu Kangro, Samost, Muuli ja Hvostov, või noorema kooli tüübid, kes pole isegi ajakirjanduses veel jalga maha saanud, aga juba jooksevad sealt nagu Ladõnskaja või Purga? Mida uut tõid meie poliitikasse Enn “viigin ka teksapükse, et olla esinduslik” Eesmaa või Urmas “Iisrael ja Palestiina peavad lahendama konflikti rahumeelselt” Paet?

Kuuldavasti on Tartu Ülikooli politoloogialaboris elektronmikroskoobiga otsitud lisaväärtust, mida poliitikasse suundunud ajakirjanikud on sinna toonud, kuid avastati hoopis Higgsi boson. Lisaväärtust ennast ei leitud. “Väljavaade puudub,” ohkas laborijuhataja pärast seda kui ta oli kuus tundi Urmas Klaasi skaneerinud.

Endistest ajakirjanikest poliitikute probleem on see, et meedia neid eriti ei kritiseeri. Meedia peab neid veel mõnda aega nii öelda “omadeks”. Neil on alles vanad kontaktid ja kuna nad üldjoontes teavad, kuidas toimetused töötavad, siis teevad nad ka vähem vigu. Nii sünnivad poleeritud isiksused, kes mängivad vanu häid poliitikute mänge kaasa sujuvamalt kui poliitikud ise. Väljaspool vigu. Väljaspool kriitikat. Väljaspool sisulist debatti. Väljaspool idealismi.

Üks žurniitik võrdles ajakirjanikke kanaarilindudega kaevanduses. Mis kasu on aga kanaarilinnust, kes on nii vajalikust kaevanduskeskkonnast poodi toodud ja kes saavad sõna erakonna meediajuhi poolt loodud Twitterikontol? Vidiit.

Teine küsimus on, mis saab meediast endast. Eesti poliitika grand old man Rain Rosimannus ütles hiljuti tabavalt, et “Tegelikult on Eesti poliitikale suur kahju, et vähegi poliitikat mõistvad ajakirjanikud lahkuvad nõudluse poolelt. Ei tõota pakkumisele head.” Kuidas saabki pidevalt kasvav žurniitikute armee pakkumisele midagi head tõotada, kui nii nõudluse kui pakkumise poole peal on nüüd ajakirjanikud?

Ma mõistan, et meedias on rasked ajad. Meedias on alati rasked ajad. Meedias peavadki rasked ajad olema, sest meedia ülesanne on lootusetu. Aga sellepärast meil teda tarvis ongi. Just lootusetutes lahingutes sünnivad sangarid, kuid ülejooksikuid ei mäleta keegi

Tagasi üles