NO99 "Savisaare" blogi. See linn ei ole minu (2)

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar». Foto: Kultuurikava.ee

Asi ei ole ainult Lasnamäes. Asi on selles, kuidas parteikontorites mõeldakse. Seal mõeldakse nii: "Lasnamäe venkudega pole mõtet tegeleda. Nad on niikuinii Keskerakonna omad." Ja siis nendega ei tegeletagi. 

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.

Avaldatud pühapäeval, 1. veebruaril

Griša lendas üle katuste. Mahe soe tuuleõhk pani tema kollase halva lõikega tuulejope lapendama. Ta vaatas allapoole. Seal see oligi - tema linnaosa. Seal nad elasid. "Minu inimesed," mõtles Griša. "Kuigi on igal ühel oma asjad ajada, on nad kõik selles osa, moodustades rahva - nad on minu inimesed." Aeglaselt möödusid tema all tõrvapapiga üle löödud katused ja nende peal antennid, kõik pööratud ida poole. Majade vahele olid pressitud kitsad parklad, kus seisid rahulikult 90ndate BMWd ja 00ndate Fordid. Siin-seal oli paista üle välja jooksvaid narkomaane, kes hüppasid uut doosi otsides üle laste mänguväljaku, kus kilkavad lapsed kiikusid ja ehitasid õhust losse, mis kohe purunesid. Rimi taarapunkti ukse taga paistis silma järjekord - oli pühapäev ja nädalavahetuse varud vahetati sularaha vastu. Keegi vandus: ta oli kogemata vajutanud valele nupule ning annetanud 0.40 mingite pärdikute teatrisseviimiseks. Vastu kõrgeid majaseinu kaikusid rõõmsad hüüded, mõnel rohulapil oli näha grillijaid, Toompealt kostus fanfaaride helisid ning kaugelt Aegna tagant hakkas kumama uue narratiivi hägus kontuur.

Asi ei ole Savisaares. Asi ei ole selles, et ta on värdjas, kes teeb inetuid asju. Asi on selles, et ta on ainuke, kes on nii võimuhull, et viitsib üldse mõelda, mis võiks Lasnamäele korda minna. Mis võiks neile inimestele tegelikult korda minna. Ta ehitab jäähalli. Ta paneb liikuma tasuta ühistranspordi. Ta ehitab kiriku. Pärast eelmise Griša-postituse tegemist saatis meile üks lasnamäelane kirja. Ta ütles:  "Savisaar räägib asjast. Või ehitab ise asja või avab asja. Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik on ses mõttes kõige megam asi üldse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas inimesed sinna kirikusse voorivad. Hordide ja hordide kaupa üle lagedate tühermaade. See on tõsiselt popp asutus." Ja ongi. Mitte Savisaare pärast. Inimesed ei käi kirikus Savisaart kummardamas - Lasnamäel elab palju religioosseid inimesi ning kirik tähendab nende jaoks palju. Aga seetõttu tähendab nende jaoks palju ka mees, kes kiriku ehitas. Praegu jagatakse Lasnamäel lendlehti, kus lubatakse, et riik hakkab toetama kortermajade remonditöid 50% ulatuses. "Väga nutikas lubadus, Lasnamäel on see väga päevakohane teema, kogu aeg soojustatakse või remonditakse," kirjutas meile üks teine Lasnamäe korrespondent. Eelmiste kohalike omavalitsuse valimiste ajal rippusid viaduktidel rohelised lubadused leida inimestele tööd ja anda haridust. Need on lihtsad lubadused. Paljud neist ei pea paikagi. "Muidugi me saame aru, et Savisaar valetab," ütles kunagi üks noor kõrgharidusega venelanna tõupuhtas sutropimärgiga eesti keeles. "Aga ta valetab vähemalt meile. Ta on ainuke, kes meiega üldse räägib."

Oot-oot, võib öelda usin poliitikahuviline. Kuidas siis nii? Ka teised räägivad lasnamäelastega! Tõsi. Eelmistel KOV valimistel riputas Juku-Kalle Raid Lasnamäe täis loosungeid, kus soovitas Edgaril puhkama minna. See oli tema lubadus. Mitte teha midagi päriselt ära, vaid lihtsalt laiata. Narr otsustas hakata vastu tsaarile - milline huumor. Isegi siia, kesklinna mugavatele tasuta parkimiskohtadele paistab ära, et Juku-Kalle ei uskunud hetkekski, et ta võiks Lasnamäel mingit edu saavutada. Teda isegi ei kottinud see. Rahulikult riputas ta üles loosungid "Edgari ühistransport on tasuta!". Mida see pidi tähendama? Iroonia? Mille aadressil? Tasuta ühistransport tähendab neile inimestele päriselt palju. Tähendab väga paljudele väga palju ja see ei ole halb idee. Isegi Jürgen "Hoidsin möödunud nädalal taas viis kilo kokku, nüüd saab proua juba ühe käega ümber piha võtta" Ligi ütles, et see pole laristamine, vaid jumalast normaalne mõte. Jah, muidugi oli Savisaarel oma agenda, aga millisel poliitikul ei oleks? Kas Juku-Kallel ei olnud oma agendat? Jah, temal tõesti ei olnud. Ühelgi poliitikul, kes kandideerib Lasnamäel, pole mingit agendat. Sest neid see linnaosa ei huvita. "See linnaosa ei ole minu," ütlevad nad mõttes.

Sest kuidas muidu selgitada Valdo Randpere lubadust istutada Lasnamäele 100 000 kuuske. Come again? 100 000 kuuske?! Kas see on tõesti parim, mille peale reformierakondlased oma nutitelefone näppides ja lasnamäelaste eluvajadusi guugeldades tulid: neil on puudu kuused? KUUSED? Savisaar ehitab kiriku - Randpere annab kuuse. Savisaar ehitab jäähalli ja paneb trammid tasuta liikuma - Randpere annab kuuse. Savisaar lubab kinni plekkida sinu maja remondi - Randpere istutab selle maja ette näruse kuusekoonla, mille najal su koer võib kusel käia. Keskerakond mõtleb sinu hariduse peale - Randpere pareerib ideega glamuursest kuusehekist. Keskerakond räägib tööst - Randperel on alles viis kuuske mullas ja 99 995 veel minna. "Huvitav, mitu korda on Randpere sattunud suvel Lasnamäele? Ja kas ta on märganud ülemajakõrguseid pärnasid ja seda, kui rohelised on mitmed Lasnamäe asumid," kirjutas meile raevunud lasnamäelane.

Asi ei ole ainult Lasnamäes. Asi on selles, kuidas parteikontorites mõeldakse. Seal mõeldakse nii: "Lasnamäe venkudega pole mõtet tegeleda. Nad on niikuinii Keskerakonna omad." Ja siis nendega ei tegeletagi. Pakutakse välja mõned deklaratiivsed süljelärakad või räägitakse integratsioonist (olge nagu meie) ja ongi kõik. See, mis tegelikult venelastele võiks korda minna, ei ole parteikontorite rida. Sest nemad ei vaata inimesi. Nemad vaatavad valijaid. Nende jaoks ei ole olemas "minu inimesi". Nende jaoks on olemas "minu valijad". Nad räägivad oma valijagruppidest, valijaeelistustest, valijakäitumisest. Ja nad ei räägi inimrühmadest, inimeste eelistustest või sellest, kuivõrd erinevad inimesed siin riigis elavad. Ühisel meelel kogunevad ühel lörtsisel esmaspäeval Lasnamäe veerele Mikser, Rõivas ja see kolmas ning istutavad paesele pinnasele kuuseheki, mis tõmbab piiri meie ja nende vahele. Moonika aknast piilub neid Savisaar ja itsitab. "Hiljaks jäite," mõtleb Savisaar. "Mina istutasin sellise heki juba ammu, lihtsalt teistpidi."

Griša tegi täishaagi ja lendas tagasi Lasnamäe poole. Vaikne suveõhtu hakkas lõppema, soe õhk puges tema tuulejakki, kaugel all läksid lapsed magama ja narkomaanid tegid päeva viimase kaifi. Ja Grišale tuli meelde, et kui ta kunagi rääkis sellest, et äkki võiks siin linnas olla ka mõni koht, mis talle tõesti midagi tähendaks, mis oleks midagi olulist, kus ta saaks mõelda oma identiteedi ja ajaloo peale, siis vastati talle: "Narva maantee alguses, pärast Foorumit on järjest tekkinud venelaste kohti, üks kokteilibaar on seal juba ammu, seal kõrval suures osas vene klientuuriga Zebra ning lõpuks on Novelli asemele tulnud mingi slaavilik söögikoht, kus õhtuti kõvasti vene muusika järgi tantsu lüüakse. Mu meelest lihtsalt see rõhutud ja alandatud vaeste venelaste kuvand, mis viimasel ajal silma hakkab, ei pruugi väga tõele vastata, need vene kohad on ka korralikult rahvast täis."

Tema oli tahtnud Colosseumit.

Aga talle pakuti kebabiputkat.