Toomas Lepp lubab teatrile NO99 konjaki kinkida

Tallinna Televisiooni juhatuse liige Toomas Lepp.

FOTO: Priit Simson

Toomas Lepp ei ole rahul väitega, mille teater NO99 on talle autori kinnitusel omistanud. 

Kõnealune väide sisaldub teatri blogipostituses, mida saab lugeda siin: http://kultuur.postimees.ee/3074271/no99-savisaare-blogi-reklaamplakatitest

Toomas Lepa kiri

Postimees kirjutab, edastades NO99 arvamust:

Toomas Lepp nägi loosungis „Vali Savisaar!" loosungit „Ära vali Savisaart!"

Ilmselt on NO99 seltskond kirjaoskamatu, sest Toomas Lepp ei ole kusagil midagi sellist väljendanud, ei kirjalikult ega suuliselt. Kui NO99 näitab mulle, kus ma seda olen teinud, siis olen nõus NO99-le kinkima pudeli Hennessy konjakit. Kindlasti oli NO99 soovunelm selle plakatiga tekitada kahvel Savisaart toetavate seadusekuulekate kodanike vahel, oletades, et esitades kuriteoteadet viimased nagu eitaksid Savisaart.

Seda kinnitab ka NO99 teadlik vale, omistades mulle mingi nägemuse - Toomas Lepp nägi loosungis „Vali Savisaar!" loosungit „Ära vali Savisaart!". Kinnitan, et ma siiski nägemusi ei näe. Eksisteerib  ka võimalus, et NO99 on pahane minu kriitilise sõnavõtu pärast Delfis ning püüab nüüd halva mängu juures teha head nägu.

Lisan oma artikli siinkohal, sest võib-olla pole Postimehe toimetaja seda lugenud. Selles artiklis pole ühtki viidet, mis võis põhjustada NO99 vihapurske. Seltskond NO99, Teie vaimutsev süllogism, mida te BNSle ja Postimehele kaela määrida püüate, ei tööta. Juhtisin ainult tähelepanu, et etendust VALI SAVISAAR pole olemas.

Juhtides politsei tähelepanu vaid seaduserikkumisele ning aidates politseil maha võtta ühe riigiteatri "vaimukust". Politsei reageeris täiesti adekvaatselt, mille eest talle ka tänu.

Toomas Lepp
Konjakisõber

Sõnavõtt, millele Toomas lepp viitab, ilmus 27. jaanuaril Eesti Päevalehe portaalis. Toome selle autori loal täiskujul ära.

Poliitiline teatrikiri

Austatud kultuuriminister Urve Tiidus,
Austatud endine kultuuriminister Rein Lang!

Tallinna TV pöördus täna teabenõudega politseisse, et saada vastust küsimusele, kas  NO99 Tallinna tänavatele riputatud välireklaam Vali Savisaar on valimiste kontekstis seadusepärane. Reklaamlause all ilutseb teade, et riik on reklaami kinni maksnud.

Kuid NO99 väljakuulutatud etenduse nimi on SAVISAAR, mitte VALI SAVISAAR, nii et viimane ei kvalifitseeru etenduse reklaamina. Pole kahtlust, et teater NO99 kompab piire, et maksimaalselt saavutada enda seatud eesmärke. Tsiteerin siinkohal hr. Epnerit, kes on lahti mõtestanud teatri põhimõtteid ja andnud võtme ka etenduse Savisaar (mitte Vali Savisaar)  mõistmiseks.

Tsitaat on hr. Epneri vastustest EPL küsimustele:

Milline oleks teie ettekujutuses parim reaktsioon või tulemus, mis „Savisaare” lavastuse peale tekkida võiks? Kas te soovite üldse reaktsiooni, mis ulatuks ühe lavastuse lavastuslikust sisust väljapoole?

Jah, igasugune poliitiline teater soovib laiemat reaktsiooni, sest tema lavastuslik sisu ei toimugi ainult teatrisaalis, vaid ka näiteks meediaruumis. Plakatid ja artiklid ei ole mitte lavastuse reklaam, vaid lavastuse osa ning neid peaks ka analüüsima koos. Sest ükskõik kui tõsiselt me oma sõnumit laval ei mõtleks – me ütleme seda laval ning seda võetakse alati teatrina, st mitte-reaalsena. Kui aga minna avalikku ruumi, olla osa mitte kultuuri-, vaid poliitikauudistest, siis muutub asi reaalseks. Ja siis muutub poliitiline teater ka meie jaoks huvitavaks. Pidevalt reaalsuse ja fiktsiooni, poliitika ja teatri vahel liikumine pakub igal sammul mingi üllatuse. /.../

Me tahtsimegi teha Savisaarest lavastust just nüüd – valimiste ajal. Ajal, mil metafoor saab reaalse jõu. Mil sõnadel on tegelik kaal. Kui saab rääkida sellest, mis tegelikult ka inimeste elu puudutab. „Savisaart” ei ole võimalik – nagu ka need küsimused tõendavad – toppida pelgalt kunsti liistude juurde. /.../

Tõsi, olen kuulnud ka definitsiooni, et teater on tõesti poliitiline alles siis, kui autorid arreteeritakse otse teatrisaalis. Seda ütles Rein Lang ning endise justiits- ja kultuuriministrina ta kahtlemata tunneb asja. Kuid lapsikut irooniat kõrvale jättes: jah, tõeliselt reaalset ja ohtlikku teatrit tehakse mujal. Olen näinud mõningaid Ladina-Ameerika ning Ida-Euroopa asju, mille autorid ei saa tõesti kindlad olla, kas nad ei näe järgmist päeva neljanda seina või trellide tagant. Need on olnud olulised lavastused. Kuid demokraatias on see võimatu. Meie olud on teistsugused. Mitte ainult teatril, vaid ka kodanikel. Ja mis vahet neil kahel ongi? Sest demokraatias ei panda ka kodanikke vangi, kui nad ütlevad, mida mõtlevad. Demokraatias ei võeta pantvange, küll aga peetakse läbirääkimisi. Ja seda tahab teha ka teater. Tsitaadi lõpp.

On selgemast selge, et teater NO99  ei tee mitte teatrit vaid poliitikat, nii tehti poliitikat ka Ühtse Eesti Suurkogu etendusega, mille eel pandi politikud värisema uue erakonna tekke ootuses. Mina seda vaatama ei läinud, sest tsirkus paistis läbi. Seekord etendust “Savisaar” (mitte Vali Savisaar) vaatama aga lähen. Oleks tore näha Teid pr. kultuuriminster, Reformierakonna  kandidaati nr. 313 plaksutamas Edgar Savisaare - kandidaadi nr. 713 kui kurjuse jõu hävitamisele. Ometi kord läheb riigi raha õigesse kohta, sest võidutsema peab valitsuse poolt osutatud headus teatrile NO99 toetuse näol ja eriti rahvusteatri Estonia ees oleva reklaamplakati Vali Savisaar rahastamiseks, nagu on kirjas ka plakatil endal.

Kui politsei kvalifitseerib plakati õiguspäraseks, ei juhtu midagi, teater saab ehk väikese reflektsiooni, seda võetaksegi Ojasoo etenduse osana – teater astub lavalt (poliit)rahva sekka, teater muutubki reaalseks. Kui politsei kvalifitseerib plakati mitte õiguspäraseks, peab kultuuriministeerium ilmselt reageerima, ning NO99 on enda  sõnastatud eesmärgile veelgi lähemal. Tõsi, mitte küll arreteerimisele, mis oleks teatri unistus. Sest veri müüb.  Sõnavabadusel ei ole ju piire. Ma olen Charlie, ma olen NO99 - on nende unistus.

Plakat üleskutse Vali Savisaar all on tühi, ta on valge. Ma arvan, et see valge pind hakkab etenduse lähenedes pikkamisi täituma -  ilmuvad uued üleskutsed, uued loosungid, ikka piiridele, Charlie’le, lähemal, ikka riigi raha eest ja kultuuriminister peab naeratama ja plaksutama nagu endine kultuuriminister Rein Lang Ühtse Eesti Suurkogu etendusel. Loodetavasti plaksutas ta õige asja eest, sest hr. Ojasoo tunnistas pärast etendust, et NO99  päästis 2011. aasta Riigikogu valimised: "Sellel hetkel ei saanud keegi uut parteid teha, sest me tegime selle nii-öelda ära. Eesti pääses Leedu saatusest, kus partei teinud telestaarid ja klounid said parlamenti," Tsitaadi lõpp.

Seda loogikat arendades, peaks etendus Savisaar ära hoidma Savisaare saamise peaministriks. Niisiis, siit soovitus Delfi ja ERR valimisstuudiotele, te korraldate poliitdiskussioone 10-le valimistel registreerunud erakonnale. Olete aga unustanud 11-nda erakonna – NO99. Meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistuse. Aga NO99 ei osanud Suurkogul ette näha, et klounid ja telestaarid saavad Riigikokku ikkagi - järgmisel korral. Ja nagu kunstis(teatris) ikka juhtub võib Kurjusest  (nr. 713) kergesti kangelane saada.

Toomas Lepp
kunstikriitik

Tagasi üles