NO99 "Savisaare" blogi. Kes ta on?
29. sissekanne

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Allikas: „Tal pole mitte kedagi, kes oleks püha. Üha rohkem kasutab ta inimesi materjalina: kui materjal on end ammendanud, viskab üle parda. Ise väidab Savisaar: "Ma ei anna omasid ära." Aga see ei ole nii.“

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.

Avaldatud teisipäeval, 3. veebruaril

Lavastus "Savisaar" ei sündinud niisama. Me käisime ja kohtusime rohkem kui kümne inimesega, kes on kõik olnud Savisaarega viimase 25 aasta jooksul lähedalt või väga lähedalt seotud. Enne kohtumisi paluti meil kinni panna diktofonid ning seda ausamad ja otsekohesemad olid vestlused. Siin on mõned märkmed ühest kõnelusest (avaldatud kõneleja loal).

Kümme aastat tagasi oleksin ma öelnud, et Savisaar on nagu Karlsson: saabub kohale, sööb kõik ära ja süüdistab selles kõiki teisi. Kuid täna meenutab ta pigem tigedat kääbikut. Muutuse on toonud aeg. Ja tervis. Ja sisemised deemonid. Need deemonid sosistavad talle kogu aeg, iga päev: "Keegi tahab su võimu ära võtta".

Tal pole mitte kedagi, kes oleks püha. Üha rohkem kasutab ta inimesi materjalina: kui materjal on end ammendanud, viskab üle parda. Ise väidab Savisaar: "Ma ei anna omasid ära." Aga see ei ole nii.

1995. aastal oli ta veel võimeline tundma süütunnet. Enam mitte. Tänasel päeval on ta nagu hull mammut, kes käitub täiesti kummaliselt, arusaamatult. Seda tähendabki ilmselt aja kulg. Ja tervis - tema süda on nõrk, tal on teise astme diabeet. Mõnda aega kasutas ta seda ka ära. Ta on ju tohutu manipulaator. Kui juhatuses ei oldud temaga nõus, haaras ta südamest: "Ma kohe suren!" ja tormas oma kabinetti. Savisaar oskab väga osavalt manipuleerida ja esile kutsuda kaastunnet.

Millest tuleneb tema fluidum? Sellest, et ta võtab kohe domineeriva positsiooni. Temaga koos olles tunnevad inimesed ennast üldiselt ebamugavalt, mitte vabalt. Tal on tujusid nagu vihmahooge, ja sa ei tea, millal see muutub. Praegu ta enam tujusid tagasi ei hoia ka. Temas on oluliselt palju rohkem viha ja kibestumist kui varem.

Tal ei ole enam ühtegi lähedast inimest. Kõik inimesed on ainult võimu teostamiseks. See ongi üksindus. Ei ole ühtegi intellektuaalselt võrdset partnerit. Talle tegelikult meeldiks, kui keegi midagi vastu ütleks, aga ei ütle keegi. Kadri Simson võiks ju olla ainuke säärane inimene, aga Savisaare põhisuhtlus on linnas, mitte Riigikogus.

Savisaarega kohtumine on inimese jaoks erakordne sündmus. Savisaar püüab seda ise ka saavutada ja ka mõtleb nii. Kui Savisaar läheb üritusele, küsib ta enne, kas kõnet saab pidada – ja kui ei saa, ei lähe. Ta peab olema igal pool eriline.

Savisaar kui rahvamees? Mitte sinnapoolegi. Ta on pigem introvert, hoiab rahvast võimalikult eemale. Need on kõik etendused, mis rahva ees. Ta suhtleb üleüldse järjest vähem.

Teravused omade poolt on Savisaare kõige haavatavam koht. Seetõttu mõjus ka Ratas talle valuliselt. Ratas kutsuti Hundisilmale, Savisaar keelas enda vastu kandideerimise, aga Ratas kandideeris ikka. Nüüd muidugi on olukord muutunud, Ratas hüppaks aknast alla, kui Savisaar käsib. Ratase karjäär Keskerakonnas on lõppenud. Ta ei saa enam kunagi Keskerakonna poliitikas tegijaks. Kogu juhatus koosnebki just nimelt neist, kes pole enam tegijad.

On väga suure lugemusega. Omal ajal ka väga hea mäluga. Hingetarkust on puudu, aga faktitarkust kohati fenomenaalselt. Palju lugenud, armastab palju reisida ja käia huvitavates kohtades. Kohtunud ka huvitavate inimestega.

Poliitikas on Savisaar üks järjekindlamaid oma plaani elluviijaid. Teised tõmblevad, temal on plaan. See on talle toonud ka edu. Kiire reaktsioon, hea mõistus, aga ta ei armasta inimest.

Kui on suur kriis, siis ta kaob ära. Kriis paralüseerib ta paariks päevaks, istub metsas, mõtleb järele, nutab, lubab nööri kaela panna, aga kui tagasi tuleb, tuleb tugevamana. Psüühiliselt ta väga tugev ei ole. Ta ei ole kindlasti Raudmees. Võib ka nutta, kui on omadega augus.

Ta saab objektiivselt aru, et ta ei tee kõige paremat asja.

See riik on Edgari jaoks liiga väike. Tema enda jaoks juba liiga vähe ruumi, ja lisaks on siin ees veel ka teised. Savisaar igatseb suurt mastaapi. Ta on ju loominguline natuur, vajab innustust, suurriik ja laiad tänavad on tema paleus, aga Tallinna tänavad on kitsad. Ja kui keegi vastu ei vaidle, siis arvabki, et on ilmeksimatu.

Kogu aeg meenutab 80ndate tähtsündmuseid. Kodukaitse kokkutulekutel käib. Lakkamatult meenutab seda aega: ta oli toona terve, noor, tal oli uus armastus, uus elu, tõusis komeedina sinna, kuhu tahtis tõusta (rahva juht) ja rahvas armastas teda. Savisaar tunneb end ka rahva poolt reedetuna. Ta on tüüpiline revolutsiooniaja poliitik. Vrdl Trotski jt.

Raha ei ole tema jaoks motiiv. Motiiviks on võim ehk otsustada inimeste saatuse üle.  Võimalus otsustada.  Ja see, et temast ollakse sõltuvuses.

Ta arvab, et tema võimuses on inimeste saatust muuta. Ta usub, et saatus on olemas, ja tema suudab seda muuta. Paanikasse ajab teda arusaamine, et ta ei saa kõiki asju muuta.

Ta ei lähe kunagi ära. Ma ei kujuta ette, mis see oleks, mis sunniks Savisaart võimust loobuma.

Ta ei taha seda ajastut, kus ta elab. Ta tahaks igavest elu.

Esimese kutsika võttis Savisaar siis, kui läks pärast lindiskandaali pakku. Koera nimi oli Trevis. Ta oli agressiivne, tige, macho – ja seetõttu Edgari lemmik, sest koer oli nagu tema ise. Ühel päeval leidis Savisaar Trevise laiba Hundisilmalt trepi juurest. Trevisele korraldati täismatused. Ja Savisaar nuttis.

Ta oli innukas teatriskäija. Käib seal nagu professionaal. Teater huvitab teda väga, rohkem kui tavainimest.

Väga palju on rääkinud Churchillist. Ja teda huvitas ka Reagan: tugev isiksus, ja samuti ju näitleja. Võtted, kuidas Reagan võimu teostas – need olid huvitavad. On rääkinud ka Thacherist. Samas naistesse ei ole kunagi suhtunud kui võrdväärsetesse. Putinist ei pidanud midagi. Vähemalt toona.

Hindab väga kõrgelt meie kunstnikke. Enn Põldroosi. Ja teatritegijaid, Eesti teatrit üldse. Näiteks Nüganeni.

Ta tekitab minus seniajani sooje tundeid. Olime head sõbrad ja väga lähedased inimesed. Sain olla temaga vaba, niivõrd kui temaga saab üldse vaba olla. Praegu tunnen talle kaasa. Mul on temast kahju. Hirmu pole ma kunagi tundnud. Ja ma ei soovi talle ka halba. Ta on jube üksik inimene.

Ta on kaotanud palju rohkem kui võitnud. Aga tema arvab ilmselt teistmoodi. Ja selle poolest me erinemegi.

Soovin, et ta saaks minna rahulikult Hundisilmale ja tegeleda asjadega, mis talle meeldivad. Tal on tohutu arhiiv, mis vajab korrastamist. Ta peaks saama pikema elu, aga praegune elu on lühike. Sisemised deemonid peaksid välja minema.

Kindlasti tulevad mõned inimesed ta ellu tagasi, kui ta abi vajab. Aga ta ise ei usu seda. Mina lähen ka appi. Ja ta võtab selle vastu. Ma ei kahtlegi selles.

Tagasi üles