NO99 "Savisaare" blogi. Kender on sots

Kaur Kender Foto: Viktor Burkivski

„Tammsaare oli sots, dude,” ütles Saar. „Ja järgmiseks loeme Kenderit niikaua ette, kuni temast saab ka sots." 

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali „Savisaar" ettevalmistamine.

Avaldatud neljapäeval, 5. veebruaril

Mul oli unistus: ühel öösel sõidan ma Tartusse ning lasen õhku kollase irvitava reklaamlõusta, mis hõljub Tartu Lõunakeskuse ees. Mul on varuks mitu plaani. Näiteks raketipüstoliga. Või ilutulestikurakettidega. Või ammuga, millest lendab välja punaselt hõõguv raudnool. Ma õmblen oma jahipistrikule väikese seljakoti, kuhu paneks tillukese Molotovi kokteili. Ma kärsatan seda tarbimisühiskonna lõkerdavat mordat laseriga otse Füüsikainstituudi aknast.

See oleks vägivald ohvriteta hegemoonia sümbolite kallal, mida tabab adbustingu terasest rusikas. Sellest kirjutaks kõik Eesti meedia, kohal oleks Aktuaalne kaamera ja Ragnar Kondi asendav droon. Nädalavahetusel räägiksid sellest kõik kolm jutusaadet ning hiljem meenutaksid inimesed, kus nad sel päeval olid, kui smaili plahvatas, nii et sädemeid ja plastmass-paska lendas sadade meetrite kaugusele.

Mul oli unistus, et pärast seda kustutan ma oma Facebooki konto ja valin lõpuks sotsid. Seejärel istun maha ja loen midagi Tammsaarelt. Mul oli see unistus. Kuni ühel päeval nägin Indrek Saare moodi meest Tammsaare kuju jalamil õhupalle jagamas. Mingi Mikseri moodi mees luges valjuhääldist Tõe ja õiguse moodi raamatust mingeid lauseid. Dafuq. Mis moos siin valesse sahtlisse on läinud, mõtlesin.

Läksin Saare moodi mehe juurde uurima, et kas tegemist on mingi palgatud näitlejaga, aga oli hoopis Saar ise. „Tammsaare oli sots, dude,” ütles Saar. „Ja järgmiseks loeme Kenderit niikaua ette, kuni temast saab ka sots. Ja muide, see Lõunakeskuse reklaami bustimise tekst, mis sa mulle ükskord saatsid, see on ka päris hea,” leidis Saar järsku. „Me lasime selle natuke lahedamalt ära kujundada ka, järgmine nädal laseme feissaris vairaliks.” Ma pistsin jooksu, kuid enne nägin veel, kuidas Saar tegi kahe käe näppudega südame märgi minu suunas. „Sa oled sots,” hüüdis ta mulle järgi.

Ma ei tea, kes on siga ja kes sadul, kui Marju Lauristin istub markeetingu eesmärkidel mootorratta selga, kuid olen hakanud taga igatsema neid süütuid sotse, kes ei osanud ega püüdnudki turundust teha. Neid sotse, kelle puhul ainsa erakonnana oli tegelikult ka usutav, et Riigikogu istungilt puudusid nad sellepärast, et ajasid päeva sassi, mitte sellepärast, et lobistid on nendega midagi kokku leppinud. Ma ei ütle, et see nii oli, ma ütlen, et see õigustus oli nende puhul lihtsalt usutav.

Sotsid olid enne nagu Saab Automobile AB enne seda kui General Motors nad ära ostis. Mõned, kes sõitsid, neil oli tunne hea. Ülejäänud ei saanud aru. Siis osteti Saab ära, juppide tootmine optimeeriti. Saab oli ühtlasi korraga Opel ja kõik teised automargid. Täna on Saab pankrotis. Sellised asjad nagu sotsid ei olegi mõeldud säilima valglinnastunud laenuühiskonna tuulte käes, vaid ainult kasvuhoones. Uus markeetingu abil optimeeritud sots on aga maitsetu nagu Hiina pirnõun või Hollandi kirsstomat. Ta näib nagu õige asi, kuid tegelikult puudub tal maitse. Ta on kaugelt omamees ja semu, tegelikult lihtsalt markeetinguüraski poolt tühjaks näritud kest. Korraga muutub tähendusrikkaks, et sots riimub sõnaga lits.

Ainus maitse ja värviga tüüp sotsides on Ossinovski. Kuid erinevalt Tammsaarest, Kenderist, minu koerast ja Lõunakeskuse lõustast ei ole ta sots vaid üks väheseid tõsiseltvõetavaid alternatiive sotsidele.