NO99 "Savisaare" blogi. Keda valida?
31. sissekanne

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali „Savisaar" ettevalmistamine.

Avaldatud reedel, 5. veebruaril

Ma olen läbi lugenud kõigi erakondade programmid. Ma lugesin läbi isegi Mart Helme mõtted venelaste ja Jüri Adamsi arvamuse homode kohta. Ma sundisin end, see polnud seda väärt, aga ma tegin seda. Siis ma käisin valimiskompassi täitmas. Ma olen määratlenud end viie netist leitud mõõdiku abil ideoloogilistel skaaladel. Ma olen konsulteerinud Vassili ja Solvakuga. Ma olen läbi lugenud, välja lõiganud ja uuesti läbi lugenud kõigi päevalehtede arvamusküljed. Olulisemad mõtted on markeriga märgitud ja ma tean, et kui edasi minna samas tempos, jätkub sellest markerist veel tuhandeks aastaks. Ma olen jälginud kuulsuste valimiseelistusi ja terve eelmise nädala töötasin läbi kõigi eelmiste Riigikogu valimiste statistikat. Ma olen teadlik valija. Ja ikkagi ei tea ma, keda valida. Sest mul on tunne, et me valime valet asja. Me ei peaks valima poliitikuid. Me peaksime valima suurettevõtete nõukogusid. Me peaksime saama hinnata erinevate korporatsioonide tulevikustrateegiaid, nende plaane seoses Eesti ja maailmaga, nende mõtteid investeerimiskliima osas. Me peaksime kord nelja aasta tagant läbi lugema Eesti TOP 100 ettevõtete aastaaruanded ning nende SWOT analüüsi, et oskaksime hinnata, millistel suundadel tahame lasta jätkuda ja millistel mitte. Meil peaksid olema selle uue Sandor Liive, Swedpanga kõigi juhatuse liikmete ja Tarmo Noobi telefoninumbrid. Aga see oleks ka piir - ma ei taha neid näha koduajakirjas, kassaleti taga või oma lapse kooliaulas. Neil poleks selleks aega. Nad teevad päriselt ka tööd. Neist päriselt ka sõltub midagi. Ja kui mitte neist, siis on nad vähemalt paari telefonikõne kaugusel neist, kellest tõesti sõltub midagi. Swedpank võib küsida Erkki Raasukeselt telefoninumbri ja tõmmata vajadusel Rootsisse traati, et teada saada, mis juhtub nii umbes 900 000 meie riigi kodanikuga järgmiste aastate jooksul. Kes teab, kui nad õpivad ära, kuidas hääldada seda tähte, kus "a" peal on rõngas, võivad nad isegi sõna sekka öelda.

Jah. Ma arvan, et maailm oleks parem paik, kui me kõik ei peaks tegelema hampelmannidega, kelle käes on vaid deklaratiivne jõud, vaid saaksime minna otse pumba juurde ja vaadata, kes tegelikult mängu juhivad. Jätaks vahele poliitikute kasti ja jätaks vahele lobistid, kelle mõjul poliitikud tegutsevad, ja läheks nende juurde, kelle otsustest sõltuvad päriselus pärisasjad.

Ma teeksin seda hea meelega. Mu ainus hirm on, et kui ma ükskord jõuangi uue Sandor Liiveni, istub tema kabinetis juba ees järjekordne kallepalling, kes mind nähes tõuseb, oma pintsaku ülemise nööbi kinni paneb ja minust möödudes irooniliselt muigab.

Tagasi üles