5. veebruaril kuulutati Eesti Rahvusraamatukogus välja 2014. aasta 25 kauneimat Eesti raamatut, 5 kauneimat Eesti lasteraamatut ja Eesti Kirjastuste Liidu auhinna „Aasta raamatusõber” võitja. Näitust auhinnatud raamatutest saab vaadata Rahvusraamatukogus.
Suur galerii: 25 kauneimat Eesti raamatut 2014
6. veebruar 2015, 15:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25 kauneima raamatu võistluse žüriisse kuulusid Aarne Mesikäpp (Eesti Kujundusgraafikute Liit), Kaidi Roots (Eesti Kirjastuste Liit), Tiit Hennoste (Tartu Ülikool), Gunnar Kalajas (Trükikoda Greif), Mari Kaljuste (Eesti Kujundusgraafikute Liit), Katri Kiik (Eesti Rahvusraamatukogu) ja Andres Rõhu (Eesti Kujundusgraafikute Liit).
Selle aasta konkursile oli saabunud 151 tööd 68 kirjastajalt, kirjutatakse kataloogis. Hindamise kriteeriumid olid samad nagu varem: kujunduse terviklikkus, hea kaas, disain ja tüpograafia, õige materjalivalik ning kvaliteetne teostus. Auhinna saamiseks ei piisa siiski lihtsalt korralikust tööst. Selleks on vaja mingit nippi, põnevaid detaile, elegantsi, kujunduse ja sisu kokkumängu vms. Millised olid tulemused? Oli tavaline raamatukujundusaasta. Erilisi uusi kujundustendentse välja tuua ei saa, aasta moevõtteks paistis olevat värviline tekstikiri, mitmes raamatus ka loetavana ja sobivas rollis.
Oli raamatuid, mille kujundus üllatas ka paadunud žüriid. Mõned huvitavad võtted: ebastandardsed formaadid, formaalselt erinevatest osadest loodud tervikud, intrigeerivad või mõnusad pildid või vahelehed, mõned klassikalises mõttes stiilselt ja elegantselt läbikujundatud raamatud. Aga oleks oodanud enamat.
Leidus mõnigi raamat, mille üldmulje oli hea, kaanekujundus teemat põnevalt lahti mängiv, aga lähemal vaatamisel paistsid silma liiga väike tekstikiri, liiga suured reavahed, nägusid leheküljega pooleks lõikavad fotod, liiga kitsad siseveerised jms. Ja harva sai žürii öelda, et kõrvalekaldumine tüpograafia põhireeglitest on tõepoolest kunstiliselt õigustatud. Harva, aga leidus raamatuid, mille tagakaas ja selg olid samas stiilis ja sama korralikult läbi kujundatud nagu esikaas. Hea oli see, et ülekujundamist, maitsevääratusi ja puhast kitši oli vähe.
Taas kerkisid pärast žürii töö lõppu üles mõned küsimused. Miks kasutavad kunstnikud ja kirjastused ainult väga väikest osa saadaolevatest sisu- või kaanematerjalidest? Asi pole alati rahas, vaid mõnigi kord aitaks ilmselt kujundaja-kirjastaja-trükikoja tihedam koostöö. Või kuidas saaks tuua konkursile neid põnevaid kujundusi, mida žürii liikmed on poodides näinud, kuid kirjastajad või kujundajad pole miskipärast esitanud?
Kokkuvõttes kehtib endiselt maksiim, et toode tõuseb, aga kunst ei paista veel õnneks kustuvat.
Vaata galeriid!