/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2015/02/06/3740609t1hecce.jpg)
Eesti koomiksiseltsi väljaandel ilmub Soome koomiksikunstniku Kivi Larmola adapteeritud Nikolai Gogoli jutustus „Sinel“ eestikeelse koomiksina. Raamatut esitlus toimub reedel kell 18.00 Viru keskuse Rahva Raamatus.
Gogoli „Sinel“ ilmub koomiksina
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Lugesin Gogoli „Sinelit“ omal ajal koolis, nagu kõik,“ rääkis 1966. aastal sündinud Larmola. „Tundsin sümpaatiat Akaki vastu (jutustuse peategelane Akaki Akakijevitš Bašmatškin – toim) ja tahtsin Gogolit tõlgendada teistmoodi, Akaki vaatepunktist.“ Larmola meelest annab koomiksiformaat võimaluse paremini esile tõsta seda, mis jutustuses tegelikult toimub.
Tegemist ei ole lihtsalt ümberpanemise, vaid kunstilise adaptsioonina. Larmola ei ole kasutanud ühtegi otse Gogolilt võetu sõna. Loominguprotsess oli pikk. Pärast seda, kui Larmola oli „Sinelit“ nii palju lugenud, et see tal enamvähem pähe jäi, reisis ta Peterburi. Koomiksikunstnik vaatas linna Akaki silmadega.
„Gogoli jutustuse tegevus toimub 18. sajandil, kui Peterburi alles ehitati,“ jutustas Larmola. „Mina nihutasin sündmuse ajaliselt 100 aastat edasi. Mul oli vaja kujutada Peterburi nii, et inimesed selle ära tunneksid. Muidu oleks olnud ju tegemist lihtsalt suure ehitusplatsiga.“
Larmola on illustraator, ajakirjanik, muusik, aga eelkõige koomiksikunstnik, kelle biograafiat ehib tähelepanuväärne nimekiri ilmunud töödest. „Minu kõige tugevam külg on lugude jutustamine. Kui ma oskaksin tantsida, teeksin „Sinelist“ ilmselt balleti,“ seletas Larmola. „Koomiks on tegelikult iidvana lugude jutustamise moodus. Vanem veel, kui kiri. Vaadake näiteks 20 000 aasta vanuseid Lascaux’ koopamaalinguid. Need on ju koomiksid!“
Larmola järgi ühendab koomiks paljude teiste kunstivormide väljendusvahendeid ja hea kunstnik peab neid kõiki valdama. Koomiksis saab kasutada kirjanduse, luule ja kujutava kunsti elemente. Põhimõtteliselt saab koomiks jutustada samasuguseid lugusid kui film. „Aga kui mõne ägeda stseeni filmile võtmine maksab miljon eurot, siis koomiksis seda joonistades kulub pliiats vaid nii palju lühemaks,“ näitas Larmola sõrmede vahel sentimeetrist pilu.
Idee „Sinel“ eesti keeles välja anda sündis koos Eesti koomiksikunstniku Joonas Sildrega. Välistatud pole ka venekeelne väljaanne, sel teemal on Larmola suhelnud kirjastaja Dmitri Jakovleviga, kes korraldab Peterburis koomiksifestivali Boomfest.
Hiljuti Manchesterist Eestisse kolinud Larmola ennustab eesti koomiksikunstile suurt tulevikku. Eestis on eriti kõrgel tasemel graafiline kultuur ja samas maailma kõige kurvemad ja hingeminevamad lood, loetleb ta põhjusi. Parimad koomiksid sünnivad alati seal, kus kokku puutuvad erinevad kultuurid ja Tallinn on kunstniku meelest selle kohta hea näide. Tal endal on praegu käsil fantastiline koomiks, mille tegevus toimub ajaloolises Tallinnas.
„Usun, et veidi veel ja Eestist saab koomiksi alal tõeline suurriik,“ kiitis Larmola õhinal. „Praegu töötavad andekad Eesti kunstnikud omaette, aga kui nad oma jõud ühendaksid, siis toimuks läbimurre.“ Eesti koomiksikunstnikest tõstab ta esile eelmainitud Joonas Sildre ja tema abikaasa Elina Sildre. Samuti kiidab ta Marko Mäetamme, kes on Larmola hinnangul hiilgav loojutustaja ja visionäär. Soomlane tunneb heameelt, et Mäetamm ei ole enam hõivatud õpetamisega ja võib nüüd end täielikult pühendada kunstiprojektide teostamisele.