Kalju Komissarov: pool Eesti teatrit on minu käpa alt läbi käinud

Kalju Komissarov Foto: Toomas Huik

Eesti valitsus määras neljapäeval elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest lavastajale ja teatripedagoogile Kalju Komissarovile. Selle väärtus on 64 000 eurot. 

Mida valitsuse poolt elutööpreemia saamine teile tähendab?

Kui te rõhutate, et just valitsuse preemia… Põhimõtteliselt see mulle muidugi meeldib, see on positiivne sõnum. Oleksin ebasiiras, kui väidaksin, et mul on kama kõik. Ei ole kama! Olen terve elu üritanud tegeleda täiesti mõttetu asjaga, st istunud kahe tooli peal. Kas seal on ära märgitud ka mu pedagoogitöö? [valitsuse otsuses öeldakse, et «pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest – toim] Õpetamine on ka ju loominguline tegevus. Pedagoogina läheb mul praegu 30. aasta ja loodab väga, et suudan selles valdkonnas veel jätkata. Sel suvel on Viljandi kultuuriakadeemia näitekunsti erialale järjekordne vastuvõtt.

Kui panna stopper käima lavakunstikateedrisse – mida tol ajal tunti Panso-koolina - sisseastumise hetkel, on teie teatritöö kestnud nüüdseks 50 aastat. Kes on teie õpetajad ja mõjutajad nii koolis kui elus?

Õpetajad olid Voldemar Panso – aga tema ilmselt pole see kõige suurem mõjutaja olnud – Leo Kalmet, Grigori Kromanov ja Vello Rummo. Aga kõige rohkem on mind õpetajatest mõjutanud Helmi Tohvelman, sest temaga oli mul väga lähedane inimlik suhe.

Te olete olnud lavakunstikateedri 13., 15. ja 17. lennu kursusejuhendaja, lisaks töö mitmete teiste lendudega. Praegu õpetate Viljandi kultuuriakadeemias. Mis on olnud teie kreedo õpetajana?

Ainult see, et valmistada neid ette selleks ääretult keeruliseks ja raskeks eluks ja et nad oleksid ellujäämisvõimelised. Eeldus selleks on professionaalsus. Ma ei ole täpselt kokku lugenud, aga vaadake, kui paljud Eesti teatrijuhid on minu õpilased. Pool Eesti teatrit on minu käpa alt läbi käinud. Arvan, et töö on korda läinud.

Olite 1974-86 Noorsooteatri peanäitejuht. See oli omas ajas väga tähtis teater. Ka mina vaatasin tuttava lavapoisi poolt sisse sokutatuna seal ahjuserval kükitades pea kõik lavastused ära. Milline teater teie karjäärist on teile kõige südamelähedasem sellest ajast?

Julgeksin väita, et olen professionaalse kretinismi ohver. Vanasti nimetati seda ka põllumehe südametunnistuseks. Olen kõikidesse teatritesse sattunud hetkel, kui sel teatril olid probleemid ja ma pole ühtegi neist maha jätnud probleemidega. Nad on kõik võrdselt tähtsad, sest kui teed tööd, siis ei saa mõnda vähem oluliseks pidada.

Sattusite?

Mind kutsuti sinna, kus olid probleemid.

Tagasi vaadates: mille kohta võite öelda, et vat seda ma tegin hästi ja on väga hea, et ma seda tegin?

Teater on resultaadi mõttes väga ajaline kunst. See, mis 10, 20 või 30 aastat tagasi võis tunduda maailma kõige olulisema asjana, ei pruugi täna üldse mõistetav olla. Olen üritanud alati tegeleda sellega, mis on tähtis ja oluline. Mõned asjad on leidnud suuremat tunnustust, mõned vähem. Ma ei oska vastata.

Kas võib siis öelda, et näiteks 1980. aastal teie Noorsooteatris lavastatud Mihhail Šatrovi «Sinised hobused punasel luhal» ei pruugi sellises vormis tänapäeval suurt kedagi kõnetada?

Kui me mõtleme sellele ajale, siis olid seal taga veel sügavamad mängud. Ühelt poolt tundub, et see oli mingi nomenklatuurne tekst. Aga tegelikult ei. Šatrov andis mulle kätte need käsikirjad, mida ta tõesti kirjutas, aga mitte need, mida marksismi-leninismi instituut tema tekstide põhjal ümber kirjutas.

Ma ei tea, kui palju oli tol ajal võimalusi välja öelda lause «Mis mõtet on riigil, kui see ei suuda hoolitseda oma kodanike kõige elementaarsemate vajaduste eest?» Aga seda oli öelnud Lenin! Seda ei saanud isegi Karl Vaino ära keelata. [kõnealuses lavastuses esitas V.I. Lenini teksti Kalju Komissarov ise ja sai selle eest näitlejapreemia – toim]

Nõukogude ajal sekkus poliitika teatrisse. Nüüd, nagu ühe konkreetse teatri näitel näha, sekkub teater aktiivselt poliitikasse. Kuidas see teatrit mõjutab?

Kas keskaegne kiriku poolt lavastatud müsteerium ei olnud poliitiline? Muidugi oli! See pole mingi tänase päeva imenumber. Kogu Brecht – nagu ta ise siiralt uskus ja deklareeris – on poliitiline. Kogu saksa ekspressionism ongi ainult poliitiline. Mul on väga hästi meeles, kui Ants Eskola ütles mulle kunagi: «Vaata, Kalju, sina oled niisugune trummilööja, aga minu pilliks on kõige väiksem flööt.»

Kui me osaleme selles, mis on meie ümber, üritame seda mõtestada, kommenteerida, sellel oponeerida, siis me oleme poliitilised, pole midagi teha.

Mis lavastusi olete tahtnud, aga pole saanud või jõudnud teha?

Paar lavastust, nii kolm-neli teeks küll ära, enne kui karp kinni pannakse. Mul on siin olnud põnevaid projekte ja läbirääkimisi, aga vaatame, kuidas tervis vastu peab. Nimesid ei tahaks nimetada, olen ebausklik.

Annan teile ühe soovi, tingimuste ja piiranguteta. Mis see oleks?

Kuidas saaks teha niimoodi, et eesti rahvas mitte ainult põhiseaduses, vaid ka reaalsuses püsima jääks.

Kuidas tervis on?

Ma elan!