Elame huvitaval ajal. Ma ei mäletagi viimast korda, mil ühel teemal võtsid sõna kultuuri-, kaitse- ja välisminister. Nende sõnad olid nagu tüüpiline Eesti kopirait: same shit, same form. Probleem, mis mul on holokausti-näitusega, ei ole aga tegelikult see, et nad sõna võtavad.
Avaldatud reedel, 13. Veebruaril
See ei ole piip, sest ma ei näe seda
Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.
Õigupoolest ma näen isegi ohtu, kui kunstnikud suhtuvad tõrjuvalt ministrite arvamuste suhtes kunsti. Miks ei tohiks näiteks Urve Palo midagi arvata Jaan Toomiku uusima installatsiooni kohta? Kas poliitikule on see keelatud? Miks? See vasakpoolne kramp, mis lööb Eesti kultuuritegelase ahtrisse, kui ta näeb näituse avamisel presidenti, kunstniku ateljees ärimeest või tunneb teatri garderoobis kahtlast parempoolset lõhna, ei ole ainult tüütu ja natslik. See on ka ohtlik. Sest kui poliitikud tõrjutakse kaikaga eemale Eesti kultuuriväljalt, mille piire on aastakümnete jooksul hoolikalt märgistatud, siis tõrjutakse eemale ka ühiskond. Tulemus on hästi näha Hollandis, kus kunsti üle arvamine ja otsustamine jäeti aastakümneid tagasi puhtalt kunstnike asjaks - ning seda lihtsam oli mõned aastad tagasi teha kärpeid. Ükski poliitik polnud ju enam kunstiga seotud. Nad olid ammu minema aetud. Neid ei tahetud näha, nende arvamusest oli poogen ja näituste avamistel pugisid viinamarju ainult tšellistid ja akvarellistid. Kui nüüd viinamarjad ära võeti, oli kisa palju. Aga kes tegi? Ise tegi.
Ei, probleem holokausti näitusega ei ole see, et poliitikud midagi arvavad ja end kunstiväljaga seovad. Probleem pole isegi see, et nad seda vahetult enne valimisi teevad - tuleb lihtsalt üle elada. Esimene probleem on see, et poliitikud ei anna endale aru: nad kõnelevad alati võimupositsioonilt, nende sõnades on sees potentsiaalne repressiivsus. Ja mitte ainult potentsiaalne. Kui poliitik hakkab rääkima kunstist, siis on tema päästikuks harva soov kõneleda isiklikust meeleliigutusest noorkunstniku performance'i ees. See, mis paneb Eesti poliitiku kunstist kõnelema, on reeglina soov rakendada oma võimupositsiooni, teostada sõnades peituv potentsiaal. Kui Lennart Meri vihastas Raul Meele «Eesti apokriivade» peale, ei olnud see ainult kahe sõbra tülliminek - Meri «negative nein» pani stopi mh ka Soome Panga soovile osta kümme Meele maali. Või meenub teile viimasest paarikümnest aastast mingi juhtum, kus mõni poliitik kasutaks nüüdisaegsest kunstist kõnelemisel mingit muud modaalsust kui ironiseeriv, tauniv või kottiv?
Kuid peamine probleem poliitikute ja kunsti vahelises olukorras on hoopis praktiline: poliitik ei tea, millest ta räägib, sest ta ei käinud kohal. Ta pole näinud teost ega näitustervikut, mis loob konteksti teose mõistmiseks või mittemõistmiseks (tõsi, kontekstitundlikkus pole mahlakust armastavas Eesti poliitikas olnud kunagi defineeriv joon). Mikser ei pannud oma tankile vilkurit peale ega kihutanud Tartusse värgiga tutvuma. Pentus-Rosimannus ei lasknud käivitada küüni peidetud viimast autorollot, vaid nõjatus oma kabinetis veidi tagasi, avas läpparist Delfi, kus oli pealkiri "Tartu holokaustinäitus solvas juute" ja langetas otsuse. Minu teada ei vaevunud isegi valdkonna brigadir Tiidus minema Tartusse, sest rongis võib ju kohata Toobalit. Ja Toobal on vaid sammuke eemal Temast.
Otsustamine kunstiteoste üle, mida pole nähtud, on Eestis tavaline bisnis. "Savisaare" kohta küsis juba kolm nädalat enne esietendust bülletään "Pealinn" Linnar Priimäe käest, et kuidas siis lavastus ka oli? Priimägi ise analüüsis nädal enne esikat Marika Vaariku rollisooritust (hinnang oli hävitav), kaks päeva enne esietendust kirjutati nädalalehes, et tegemist on pulliga, ning juba novembris teadsid kõik, et lavastus on Keskerakonna vastu. Või poolt. Asi pole muidugi meis ega isegi holokausti näituses. Asi on laiem: igasuguste otsuste langetamine ei põhine enam mitte kogemusel, vaid meediast saadud infole. Mitte praktiline, vahetu kokkupuude, vaid kuulujutt, kõlakas, pealkiri või siis ebamäärane arusaam «avalikkusest», mis baseerub Delfi dramaturgial ning netikommentaaride kirel. Mikser ei taha seista video ees, selle ära vaadata ja siis öelda, millega tegu, vaid ta tahab to get done with it nii kiiresti kui võimalik. Kiirus loeb. Pealkiri loeb. Meedia loeb.
Selline ongi Eesti poliitika üha enam. Siia on siginenud tüübid, kellel polegi kogemusi. Nad on eluaegsed poliitikud. Alles 26, aga juba eluaegne! Nende näos pole arme, vaid hennaga tehtud partei logo. Nad polegi midagi kogenud. Nende jaoks on «kogemus» ebaoluline kvaliteet. Milleks kogeda, kui saab teisiti? Milleks midagi läbi teha, läbi elada, kui võib libistada end nagu rubla mööda jää pealispinda ja ellu jääda? Ei. «Kogemus» pole Eesti poliitretoorikas enam ammu moesõna. Regulatsioonid, seadused, arvamused, koordineerimised - need kõik seisavad eluvõõral pinnal, mida ei suuda kanda ka vaprate ametnike õblukesed õlad, mis tõesti on elu kogenud. Eesti poliitikud ei kaevu elu salakäikudesse, neid ei huvita, mis päriselt toimub, minema on löödud põlvkond, kes seisis kõrvuti inimestega tänaval, autoremonditöökojas või kontoris. Need on kliinilised mehed, Rõivas-Reinsalu-Vaher ja kõik need teised, kes langetavad otsuseid elu kohta ilma seda elu kogemata. Neil on vaid kujutlused. Stambid. Stereotüübid. Fantaasiad. Aga võite neli korda arvata, kas Ken-Marti Vaheri fantaasiabukett on tõesti rikkalikum kui keskmise Pärnu mehe mure?
Holokausti näitus on vaid sümptom sellest haigusest. Aga Mikser isegi ei aevasta. Miks ta peakski? Ta pole oma kabinetist juba neli kuud välja astunud. Ainult ühe korra võttis ta oma pea ning saatis selle reklaamibüroosse, kus sellega veidi vaimutseti ning saadeti siis linna peale värki ajama. On raske leida jõulisemat visuaali Eesti poliitikale - pildid, millel on päriseluga, päriskogemustega sama palju pistmist kui Pentus-Rosimannusel Lasnamäega, kus ta bravuurikalt 20. korda kandideerib.
Seda lugu kirjutades helistas üks näitleja. Ta ütles. «Ma nägin seda holokausti-videot Pariisis. See on hea video. Seda näidati avalikult. Ja mitte keegi ei protesteerinud.» Tähendab - Pariisis, millel on holokaustiga sada korda rohkem kogemusi, mis on tuhat korda tundlikum, ei põhjusta see teos mingit skandaali. Kuid Eestis suudavad keskmiselt tunnise intervalliga lennutada näitusega koos end orbiidile kolm valitsuskabineti liiget. Kust tuleb see vahe?
Vahe tuleb sellest, et Pariisis käisid inimesed seda teost vaatamas. Enne otsustamist ei läinud nad Delfisse. Nad läksid galeriisse. Jah, Mikser, see on rahvas, kes tõuseb ka barrikaadidele päriselt, mitte oma nuhvlis. Sellest, kui te olete kohal Eiki Nestori portree avamisel esindussaalis, ei piisa. Lihtsalt ei piisa.