Kui teda olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda

Grigori aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Eesti filmis pole teist sellist dokumentalisti, kes tegeleks nii järjekindlalt, sügava sisseelamise ja lugupidamisega teistmoodi inimestega kui Vahur Laiapea. Kui poleks teda, ei teaks me midagi vaimupuudega neidude missikonkursist «Miss Vaimukas», kurdi lapse maailmast või sellest, et pidalitõbi pole Eestist kusagile kadunud.

Teistmoodi inimesed on ka need, kellest Laiapea on vändanud nüüd juba terve triloogia. Moodne ravitseja Galina Grossmann, kes kirjutab suurejoonelist ooperit «Jumalate maa» – selle libreto järgi ei surnud Jee­sus ristil, vaid pääses eluga ja sõidutati uhkes tõllas Eestisse, Jumalate maale –, et see Munalaskme hooldekodus pidulikult ette kanda. Eric, üks neist, kes mõtles välja Juku kooliarvuti, kirgastus seejärel ja sattus hooldekodusse, et 15 aasta pärast iseseisvasse ellu naasta ja väikestviisi performance’i-kunstnikuks hakata.

Neist kõige värskemana astub vaataja ette 73-aastane Gri­gori – mees, kes kaotas armastatud naise, ei leppinud aga sellega, vaid ehitas 40 päeva pärast leina elusuuruses nuku ja läks koos temaga välja tantsima, samamoodi nagu oli käinud oma abikaasaga. Grigorist ja tema nukust saab peagi atraktsioon, astutakse üles pensionäride õhtutel ja lõpuks pannakse nad koguni lavastuse sisse.

Kõiki kolme tegelast seob pulbitsev loomiskirg, pühendumus ja usk, aga ka süütu vahetus ja ehtsus selle juures, millest meie, «tavalised», end vabatahtlikult ilma oleme jätnud. Asjata ei kõla juba «Ericu. Tule lapse» alguses tähendamissõna ühest Hollywoodi näitlejast, kel oli olemas kõik, et olla õnnelik, mis ei hoidnud teda aga tagasi enesele ise kätt külge panemast.

Kolmest potentsikaim on vaieldamatult Grigori lugu, millele annab lisamõõtme inimese ja elava nuku vahekorra mütoloogiline pingeväli. Kes siis ei teaks Frankensteini, Coppeliat või Bruni meeleheitlikku hõiget: kui Olaf on nukk, siis olen mina ka nukk! Mis iganes, Grigori ise ei selgita, miks. Tõdeme, et see on tema viis väljendada oma igatsust, ent ületada ühtlasi lein ja leppida paratamatusega.

«Kuidas sa aru ei saa, et minu jalad ei ole sinu jalgadega seotud,» ütleb Grigorile ja nukule osutades Ülle Toming, kes paneb koos temaga lavale sedasama lugu, millest vestab ka film. Nii on – nukk on kõigest nukk, eluga tuleb edasi minna.

Film puudutab väga tundlikku teemat, aga väga tundlikuks ei lähe. Kaamera käivitub siis, kui suurem lein näikse olevat möödas, alles siis, kui Gri­gorist on saamas juba artist. Ja lugu ise meenutab üha rohkem ühe väga isikliku performance’i dokumentatsiooni. On see hea või halb, ei oskagi ütelda. Üks on aga kindel: Vahur Laiapea on vändanud veel ühe ütlemata elujaatava filmi. Kui teda ei oleks, tuleks ta välja mõelda.
 

Uus eesti film
«Saime kokku Solenzaras»
Režissöör Vahur Laiapea
Ikoon 2010
Esilinastus 7. septembril
Von ­Krahli teatris