Mart Koldits: meil on seljataga valus aasta
Lavastaja avab aastapäeva kontserdi kontseptsiooni

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mart Koldits

FOTO: CISSE NOORMETS

Vabariigi aastapäeva piduliku kontsertetenduse kontseptsiooni seletab lavastaja Mart Koldits. 

Minult on küsitud, miks kasutasime lavastuses Berliini müüri. Oma lavastusega keskendusime möödunud aastale Eesti elus. Korraldusgrupp (Mart Koldits lavastajana, Marko Mäetamm kunstnikuna, Risto Joost muusikajuhina, Kadri Tikerpuu produtsendina jt) mõtles, et kuidagi ei kutsu see aasta tegema mingit rahvuslikku identiteeti, eestluse ajalugu või üldse Eesti riigi ajalugu puudutavat kontsertlavastust. Meil on seljataga valus aasta: käärimine seoses kooseluseadusega, salaviha ühiskonnas, jõhker vastandumine.

Meie elu mõjutab ka välispoliitika. Kõige õudsem näide minu jaoks oli Tartu kunstimuuseumi lugu. Seal esitati eeskujulikke kaasaegse kunsti videoid ja järsku tekib selline hüsteeria, et need sisuliselt keelatakse ära. Aastal 2015 on meil kaasaegse kunsti näitusel kunstitsensuur. Need teosed on Euroopas ringi rännanud ja midagi pole juhtunud.

Mida me siis kardame? Oli kujundlikus mõttes jõhker müüride ehitamise aasta. Kogu meie lavastus lähtus selle aasta sündmustest. Fotovaadend kontserdi alguses kujutas meedias kõige enam kajastatud viimase aasta sündmusi, läbi mille rändas kohvriga Jaan Pehk. Pole ta ei sisse- ega väljarändaja, lihtsalt rändur läheminevikust.

2014. aastal saadeti igasse Euroopa linna üks Berliini müüri tükk lootuses, et see tähistab vabanemist ja külma sõja lõppu. Nüüd tundub, et see mõjub just nagu viirusena ja külm sõda kipub tagasi tulema. Kas see on suletuse meeldetuletus või avanemise sümbol? Teine põhiline idee müüri kõrval oli inimene (Jaan Pehk), kes viibib tühjas ruumis ja liigutab olematuid asju. Ta tähistab üksi vabariigi aastapäeva ja unistab seltskonnast. Aga see küllatulnud seltskond koosneb klišeelikest vastandpaaridest: kass ja koer, jahimees ja karu, jänes ja porgand… Loomulikult lähevad nad omavahel vaidlema, kaklema, üksteist taga ajama. Aga kõik lõpeb ilusta unistusega, paarid on koos ning Pärt Uusbergi muusika saatel ilmub sinna tuppa ilus lõputeejoomise stseen. Kõik on oma vastandumisest üle saanud. Mis see on, mis meid liidab?

Miks oli presidendi kõne taust mustvalge? See oli vastandumiste aasta. Inimene pannakse eraelus, inimsuhetes, poliitikas või filosoofias kahevalentse valiku ette. Kui sul on valida ainult see või teine, siis järelikult sind manipuleeritakse. Elu pole kunagi kahevalentne. On olemas ka kolmas, neljas, viies tee. Kontserdi alguse installatsioon, kus presidendi kõne taust on mustvalge ja siis keerab ennast Eesti lipuks, näitab just seda, et kolmas tee, kolmas värv on ka olemas.

Kogu lugu on ju hästi lihtne. Pehk rändab fotodel läbi aasta, siis jõuab Veljo Tormise «Kevadega» koju, jalutab koera ning siis istub tuppa maha ja hakkab vabariigi aastapäeva pidama. Kui Marko Mäetammega kokku sain, oli mul juba mõte green room’i kasutamisest ja multifilmist. Ideid vahetades hakkasid detailid paika saama: lahendame selle «Mutionu peo» võtmes.

Kujunduskontseptsioon tuli ka selline: kui külalised lähevad pärast kätlemis- ja peoruumi, siis kordavad nad multika stseene. Tundus lahe, et laval on betoonkärakas, selline robustne vanglamüüri tükk, aga selle ümber on rõõmus multikamaailm. Mõtlesime isegi, et kui inimesed pärast üle lava lähevad, siis see müüritükk ajaks paarid korraks teineteisest lahku, aga jätsime selle idee ikkagi ära. See oleks ehk inetu välja kukkunud.

Tagasi üles