Vabariigi aastapäeva kontserdil eelmise nädala teisipäeval Jõhvi kontserdimajas kasutati ühe elemendina luuletaja Kristiina Ehini tekstile Ülo Kriguli loodud laulu «Swan Bone City», mida esitas Iiris Vesik. Ehin oli kontsertetenduse lavastaja Mart Kolditsa kontseptsioonist üllatunud.
Küsib Kristiina Ehin: Ma arvan, et selline muusikaline lavastus peaks vähemalt püüdma väljendada lauldava teksti mõtet. Antud juhul ei jäänud mulle muljet, et oleks püütud. Tundsin, et minu tekst on selles lavastuses augutäide, et demonstreerida erinevate kunstnike võimekust. Mulle endale ei jäänud sellest visuaalselt ülekoormatud lavastusest muud meelde kui dramaatilis-hüsteeriliselt korratud «This isn’t it!», loomad elutoas ja lõpus tiibadega õhku tõusnud Jaan Pehk. See viimane halenaljakas katsetus siduda visuaali teose sisuga pani mind tahtma telekat välja lülitada, kuid saalis istudes seda nuppu muidugi ei olnud. (Täpsustan, et Ülo Krigulile olen mõne aasta eest andnud loa viisistada minu tekst «Swan Bone City», mille tõlkis inglise keelde Ilmar Lehtpere. Mul on hea meel, et Ülo teos võitis läinud aastal sellega koguni maineka Monaco Prints Pierre’i Fondi preemia.)
Viimastel päevadel olen saanud aga kirju ja telefonikõnesid, milles on küsitud, kas olengi hakanud kirjutama inglise keeles. Suu väsib vastamast, et ei ole ja ei kavatsegi. Küll aga on mul suurepärane ja pühendunud tõlkija, kelle panust tõlkijana ei peetud kavalehel ja subtiitrites mainimisväärseks. Samuti ei vaevutud eesti televaatajale subtiitritena esitama eestikeelset tõlget ehk originaali. Kes peaks suutma võõrkeelset luuleteksti ühekorraga sellise visuaalse komejandi taustal haarata? Minult on ka küsitud, mida see kõik tähendas. Olen vastanud, et ma tõesti ei tea. Nägin seda alles kontserdisaalis ja mulle tuli üllatusena, et selles vabariigi aastapäeva kontserdi lavastuses on kasutatud minu teksti. Autorikaitse ühing teatas, et ühingu liikmeid esindabki ühing ja minu kui ühingu liikme käest lubaküsimist või minu teavitamist sellisest ettekandest peetakse üleliigseks. Kaalun parasjagu, kas mulle on sellise ühingu esindamist vaja. Nii et jääbki mul lisada ainult, et kes tahab teada, mida mina selle tekstiga olen mõelnud, sel soovitan lugeda minu luulekogu «Luigeluulinn».
Kommenteerib Mart Koldits: Väga kahju, et me oma lavastusega Kristiina Ehinile sellist tuska valmistasime. Meie eesmärk oli tekitada lavale väga erinevate muusikateoste kohale n-ö ühendav läbiv tegevus ja kujundite rida.
Ühtegi muusikateost me selle käigus ei muutnud ega moonutanud. Kõik sai ette kantud originaalkujul ja -pikkuses. See, mis iga loo ajal laval toimus, oli loomulikult lavastaja nägemus ja poeetiline tõlgendus ja lähtus lavastuse tervikust. Lavastajal on lisaks kunstilisele vastutusele ka kunstiline vabadus. Meile tundus «Luigeluulinn» ülimalt poeetiline ja palju tõlgendus- ja mängu võimalusi pakkuv tekst ja seda eriti veel Ülo Kriguli muusikalise teose versioonis, mis on juba ise päris julge tõlgendus sellest tekstist. Kui hästi antud tõlgendus õnnestus või mitte, on igaühel vabadus otsustada.
Kuna antud loo puhul olime suhelnud muusikateose autoriga Ülo Kriguliga, siis me ei osanud oma senisest praktikast lähtudes kuidagi mõtteliselt muusikat ja selles kõlavat teksti eraldada. Siiamaani pole ei Risto Joostil (kontserdi muusikajuht – toim) ega minul selliseid probleeme tekkinud. Muusikateost koos kõigi selle osistega on alati esindanud helilooja.