Saksa raamatukujunduse sihtasutus tunnustas eesti kujundajat

Raamatukujundaja Agnes Ratas sai kõrge tunnustuse osaliseks Maini-äärses Frankfurdis paikneva Stiftung Buchkunsti (raamatukunsti sihtasutuse) aastaauhindade jagamisel. Tema kujundatud setokeelse kirjanduse sari «Seto kirävara» pälvis žüriilt aukirja. 

Ratase kujundatud sari tõestab žürii hinnangul «raamatu võimet paremini kui mistahes muu meedium toetada kogukondlikku identiteeti ning säilitada immateriaalset kultuuripärandit».

«Siinmail on rahvusmotiividega raamatukujundust nii palju nähtud, et sarja äramärkimine tuli üllatusena,» ütles Ratas. «Aga ju siis rahvusvahelisele žüriile tundus sari värske. Suur rõõm on tellija üle, sest materjal väärib suuremat publikut.» 

Praegu kümnest raamatust koosnev sari on kujundatud rahvuslikes punastes motiivides valgel taustal. «Juba eos oli näha, et väljaannete sisu on väga mitmekesine (on autoritekste, toimetatud kordustrükke, arhiivimaterjale ja uusloomingut), seega sai mindud üsna klassikalist ja tagasihoidlikku teed. Tuntavalt setopärane, aga esiplaanil on ikkagi sisu,» seletas kujundaja.

Värvigamma pärineb traditsioonilisest seto rõivastusest ning on konkreetselt sisuga seotud. Mustrid on võetud näiteks teksti autori isiklikult varrukakäiselt ja pandud see raamatu seljale. Tähelepanelik vaatleja märkab, et sarja lõikes on mustri punane toon kord tumedam, kord heledam. Ratas seletas, et see sõltub teksti vanusest: «Selgadele on saanud eri ajastute mustreid nende autentsetes punase toonides. Varasemad mustrid on lihtsad, geomeetrilised ja helepunased, hilisemad tumedamad, edevamad, sekka lillornamenti. Tavaliselt proovime valida raamatuga seotud mustri – Hurda kaanele läks muster, mille ta oli 1903. aastal üles pildistanud, Tõnissoni Mannil tema enda kootud hamekäiselt, Vanahundil tema sugulase kootud kangalt. Samuti saavad autorid endale südamelähedase mustri valida, näiteks Merca luulekogu puhul.»

Sarja raamatud on välja antud kahes formaadis. «Esimene raamat oli 1926. välja antud setokeelse evangeeliumi toimetatud väljaanne ja jälgis kujunduses originaali – ka seda, et ta taskusse mahuks. Sama on oluline ka nt lauliku puhul. Teisest küljest on näiteks «Raasakõisi Setomaalt» ohtra arhiivmaterjaliga teos, mida kuidagi taskuformaati pressida ei annaks, seega oli algusest peale selge, et tuleb kahes suuruses raamatuid,» põhjendas Ratas.

Sarja praeguseks viimane, kümnes raamat on pajataja Feodor Vanahundi (1890–1965) juttude kogumik «Ilosa’ ja pogana’ jutu’». Tulemas on veel «Kuningriigi sõnolistõ antoloogia», «Seto lugõmik» ja album «20-aastaganõ Seto Kuningriik».

Ratasele pole sakslaste tunnustus sugugi esimene raamatuauhind, näiteks kõnealune sari valiti ka 2013. aasta Eesti kauneimate raamatute sekka. Tema jaoks algab hea kujundus tööst materjaliga. «Naudin sisu struktureerimist, materjali iseloomuga sobiva rütmi loomist – töö, mis käib ideaalis käsikäes toimetajaga. Hea disaini puhul on suur osa tööst n-ö nähtamatu, väljakutseks on näiteks vormilt keerulise teksti lugejale kergesti haaratavaks tegemine.»

Agnes Ratas on Põhja-Eesti päritolu ning Setomaaga seob teda Seto instituudi sarja kujundamine. Töö käigus on toimunud põhjalik kultuurikümblus.