Picasso cool ja must ruut ja muu müütiline äng

Janno Bergmanni «Kirjanduslik must ruut». Foto: Repro

«Lahe CV,» ütles tuttav kunstiajakirja peatoimetaja, kui talle Janno Bergmannist rääkisin. Ongi – Bergmann on olnud kunstirühmituse Non Grata asutajaliige, ristiisa ja algusaegade ideoloog, töötanud kahetuhandete algul aasta maailmakuulsa kunstniku Ilya Kabakovi assistendina New Yorgis, pärast sealt naasmist korraldanud Pärnus kolmekuise eksperimentaalse galeriiformaadis kunstiruumi Kunstplatze, mida hiljem eksponeeriti nii Tallinnas kui Pärnus muuseumina, ega ole pärast seda uute kunstiteostega esinenud tervelt kaheksa aastat.

Bergmanni comeback on näitus, mis esmapilgul tuletab vähemalt mulle meelde ühe hoopis teise seltskonna kunsti. Nimelt Tartu päritolu semiootika ja kirjanduse taustaga kunstnikke, kelle looming on samuti hästi tekstikeskne ning äärmiselt intellektuaalne. Samuti visuaalselt pigem väljapeetud ja minimalistlikus võtmes lahendatud.

Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte, nagu must ruut ja Picasso kui totaalse kunstniku võrdkuju, esitades musta ruudu mitu tehnitsistlikku süvaanalüüsi ning eksponeerides näituse ühe säravama ja suurejoonelisema tööna ilukirjanduslikku pseudoperioodikalist fiktsiooni.

«Picasso kuul» on kogu seina hõlmav ajalehe kaaneloona vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise keeles. Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnamängu, maagilist realismi ja novellilik puänt. Võin isegi öelda, et Bergmann on ilukirjandust ja kunsti sünteesinud ühel muljetavaldavamal ja õnnestunumal viisil, mida eal olen näinud.

«Transhumanistlik nägemus keele ja kultuuri arengust» on minimalistlikult, skeemina esitatud nägemus homo sapiens’i arengust homo roboticus’eks ning tuleviku kommunikatsioonist neuroelektroonika, telepaatia ja tajusümbolite abil.

Bergmann esitab teooria, et evolutsioon ongi infotehnoloogiline protsess, alates savitahvlitest ja kiilkirjast ning mitte lõpetades tänapäevase infotehnoloogiaga. Bergmann tundub uskuvat, et tuleviku kommunikatsioon leiab aset otse, kadudeta ning tajusümbolite abil, mis võimaldab informatsiooni inimeselt inimesele täiuslikult, kuid mitteverbaalsel kujul edastada. Hea uus ilm, mis on meist veel vähemalt sama kaugel kui näiteks tänapäeva transpordivõimalused 19. sajandi auruvedurikasutajatest.

«Milleks teile piim, kui te saate kultuuri?» on eelkirjeldatud sügavate, kuid mitte mingil juhul raskepäraste tööde kõrval kerge vahepala ning väga otseütlev – fotolavastus, mille loosunglik pealkiri ütleb ise kõik.

Kokkuvõttes on Bergmanni «Klaaspärliäng» huvitav näitus, mis tegeleb ülipõhjalikult aktuaalsete teemadega. Teeb seda visuaalselt ja kontseptuaalselt selgelt ning samas väljapeetult, kerides ootusi tema järgmiste projektide suthes. Loodetavasti toimuvad need varem kui järgmise kaheksa aasta pärast.

Näitus

Janno Bergmann
Glasperlenangst/Klaaspärliäng
18. septembrini Pärnu Kunstnike Majas