Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) avakontsert toimus neljapäeval uue suurepärase peadirigendi Neeme Järvi käe all. Kuid seda varjutasid juba ette terve aasta kestnud sahinad, et muusikud on omavahel jälle tülis.
Miinusemees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu ütles vanamuusikaansambli Hortus Musicus juht Andres Mustonen, oleks tal hea meel, kui muusikud paistaksid silma oma ande poolest ja meedias kajastuks pigem nende kunstilised saavutused kui skandaalid. Paraku läks seekord vastupidi.
Sel nädalal on teravalt üleval skandaal ERSO juhi Andres Siitani ja kultuuriminister Laine Jänese vahel. Kuna Jänes tema kirjadele kuue kuu jooksul ei vastanud, heidab Siitan teisipäeval laiali saadetud avalikus kirjas Jänesele ette, et minister viis läbimõtlematult ellu filharmoonilise reformi – ERSO, Eesti Rahvusmeeskoori ja Hortus Musicuse ühendamine ühtseks asutuseks –, ei suhelnud osapooltega, viis ERSO eelarve miinusesse ning ei suhelnud ERSO juhiga kuue kuu jooksul.
Vaikimisperiood juhtide vahel algas väidetavalt tänavu märtsi alguses, kui orkestri esindajad lükkasid ministri kabinetis ümber väited, nagu oleks ühendasutuse loomine maestro Neeme Järvi ja Eesti Muusikanõukogu soov.
«Minister tõusis, lahkus sõnagi lausumata, jättes meid üksi tema kabinetti istuma,» seisis ERSO usaldusisiku Tarmo Velmeti kirjas avalikkusele.
Jänese sõnul solvasid orkestrandid teda sel kohtumisel ning pärast seda polnud tal soovi Siitaniga edasi suhelda.
Seoses vastuseisuga kultuuriministrile, tuleb meelde suvetagune muuseumireform – see leidis oma lõpu suure vastuseisu pärast muuseumirahva poolt. Ja on ilmsiks tulnud, et ka n-ö filharmoonilise reformi lõpetas muusikute vastuseis.
Kuid kummastav pole mitte niivõrd vastuseis kultuuriministrile, vaid hoopis see, et Siitan ei võtnud vaevaks teiste muusikaasutustega suhelda.
Tulles tagasi muuseumi- ja filharmoonilise reformi võrdluse juurde, siis üks neist sai lõpplahenduse kiirelt ja valutult, teist aga saadab suur järellainetus.
Muuseumireformi algatas kultuuriministeerium, ka Siitan raiub järjekindlalt, et niisamuti tuli filharmoonilise reformi idee ja algatus just Jäneselt.
Selles on aga Jänes taas 180 kraadi vastupidisel arvamusel: reformi läbiviimiseta oleks ERSO jäänud ilma oma praegusest dirigendist Järvist. Maestro üks soov ja tingimus oli, et tema orkester ei sõltuks oma töös ja muusikategemises mõnest teisest kultuuriasutusest – tuli luua ühine filharmoonia.
Paljud muusikaringkondadega seotud inimesed väidavad, et tüli puhul on tegemist Siitani ja Jänese isikliku vägikaikaveoga ning ERSO juhi ambitsioonidega, mis nüüdseks purunenud. «See on hea küsimus, kas ma oma töökoha pärast kartsin. Eks ma vist mõtlesin küll selle peale, jah,» ütles Siitan.
Igatahes on sellises kuues reform nüüdseks juba pea poole aasta tagune ajalugu.
Mis oli oma töökohal ambitsioonikusega silma paistva Siitani eesmärk, kui ta tuli avaliku kirjaga välja viis kuud pärast juhtunut ja täpselt enne hooaja avakontserti?
Kust ikkagi tekkis kolmemiljoniline auk ERSO eelarvesse (RAM tuli ERSOsse üle kogu oma eelarvega ning 12-liikmeline Hortus Musicus vaevalt oma seltskonnaga kümneid miljoneid liigutas)? Pestes oma musta pesu avalikkuse ees, loodab endine oboemängija Siitan saada ka lohutust oma kolmele miljonile?