/nginx/o/2013/09/06/2324209t1hf5e8.jpg)
Tallinn Kunsthoones avatakse teisipäeval näitus «Tundmatu Evald Okas»
Tallinna Kunstihoones avatakse näitus «Tundmatu Evald Okas»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laiemale avalikkusele seni tundmatu, kuid väga mahuka ja mitte vähem olulise osa näitusetööde kõrval moodustas Okase tööprotsessis nn jääk- või kõrvalprodukt. Siinne väljapanek näitab, kuidas hoogsa meisterlikkusega joonistatud/maalitud mööbel, suvaline näppude vahele sattunud papi-, paberi-, lõuendi- või ajalehetükk muutus Okase käes hetkega kunstiteoseks.
Sada aastat on pikk aeg inimeluga mõõtes. Aga siiski: kui on tõsi, et loomine peatab ajakulu, siis on tänavu sajaseks saanuks Evald Okas (1915 – 2011) elanud suure osa talle antud aastatest vananemise all ägamata.
Vaieldamatult andekas, ja vaadates Tõnu Virve 2009.aastal tehtud filmi, veel kõrges easki võluvalt edev Okas kanaliseerib oma mängulusti hoogsalt ja kindlalt voolavasse loomingusse: «Ühe joonega peab välja tulema! … See plekk sinna, ja asi klaar! … Kes sul seda paberit vaatab, vaatab ikka kunstnikku, kurat!»
Okase töövõime ja anne, mitte «õigel poolel» tegutsenud rindekunstniku ja riiklike tellimustööde tegija maine säästavad teda nii ajaloo kui kunstimaailma silmis, annavad inimväärseks eluks vajaliku vabaduse võimaluse nii talle endale kui ka tema suhetele teistesse. «…ma olin akadeemik, mul polnud vaja nuhki mängida,» ütles ta intervjuus Elle Anupõllule.
Viiekümnendate alguses, kui hukkus Greenberg ja sattus põlu alla Adamson-Eric – nad mõlemad olid Okasele väga olulised - liikus ta Kunstiinstituudi professori ameti poole, toitis ja kasvatas peret, reisis, maalis ja joonistas oma parimad aktipildid. Nägi ja toetas – kohati põtkides ja torisedes – oma käe all sirguvaid noori kunstnikke, vaadates pealt, kuidas anne, väljendustahe ja käsitöö üksteisest eemalduvad.
Evald Okasest on jäänud Eesti kunstiajalukku nii monumentaalseid töörahva riigi kangelaslikkusest kõnelevaid kompositsioone, kust leiab rohkesti ajakaaslasi, sõpru ja tuttavaid; veatu vormitunnetusega teostatud tööstusmaastikke ja noori elust pakatavaid naisi. Mis moodustab tema pärandi olulisima osa - esinduspildid või igal võimalikul hetkel ja igas võimalikus kohas sündinud figuurid ja abstraktsioonid, n.ö. «jäägid»?