Madis Kolgi valikut täiendas autoriteatriprogramm

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endla teatri lavastus "Mässajad".
Endla teatri lavastus "Mässajad". Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Madis Kolgi valikuid selleaastase «Draama» festivali programmi on peetud konservatiivseks. Sellega on nõustunud kuraator isegi. Seda ootamatum oli kuulata väliskülaliste tagasisidet, kus eesti teatrit nimetati lausa Baltikumi avangardi lipulaevaks. Ei teagi, kas põhjuseks on tagasihoidlikud võrdluspartnerid – parem esimene näitleja provintsis kui eikeegi pealinnas – või sobisid Kolgi valitud kaheksa lavastust niivõrd veenvalt tervikuks, et midagi ei tundunud puudu olevat. Ilmselt mõlemat.



Kindlasti aitas uuenduslikkuse muljet luua tõsiasi, et pool põhiprogrammist olid klassikatõlgendused ning esikaheksasse valitud kaks algupärandit – Roy Strideri «Mässajad» ja Uku Uusbergi «Pea vahetus» – ütlevad mõlemad omal moel lahti well-made play reeglitest. Lisaks videogi vahendusel oma vaatemängulisusega paeluv Von Krahli teatri «Eesti meeste laulud» ning Tallinna Linnateatri «Meie, kangelased», mis andis paljudele esmatutvumise võimaluse ehk lähiajal klassikuks saava Jean-Luc Lagarce’i teatritekstidega. Kui «Draama» eesmärgiks on näidata väliskülalistele meelepärast, sai Kolk hakkama suurepärase eesti teatri visiitkaardi kujundamisega.

Kodumaiste kriitikute jaoks oli see valik siiski puudulik just tendentside osas, mis eesti teatris viimastel aastatel selgelt esile tõusnud – näiteks vabatruppide buum või multimeediumlikud lavastused. Õnneks oli Kolgi valiku kõrval veel teinegi, Ivar Põllu kureeritud autoriteatriprogramm. Ja kuigi nii «mööndusteta teater» kui «autoriteater» on üsna sisutud mõisted, kuivõrd nende alla võib mahutada, mida iganes vaja, said festivalikülastajad mõlema kava lavastusi vaadates päris hea ülevaate eesti teatrist. Väliskülalised siiski mitte, sest programmi ülesehitus seda kahjuks ei võimaldanud.

Ehk olekski mõistlik kunagi tulevikus paluda igal aastal kahel kuraatoril oma programm kokku panna, et korraga oleks esindatud erinevad vaatenurgad – see tekitab kindlasti rohkem diskussiooni ja küsimusi ka väliskülaliste seas ning siis pole ka vaja lavastusi põhi- ja kõrvalprogrammi lahterdada.

Tagasi üles