Kindlasti aitas uuenduslikkuse muljet luua tõsiasi, et pool põhiprogrammist olid klassikatõlgendused ning esikaheksasse valitud kaks algupärandit – Roy Strideri «Mässajad» ja Uku Uusbergi «Pea vahetus» – ütlevad mõlemad omal moel lahti well-made play reeglitest. Lisaks videogi vahendusel oma vaatemängulisusega paeluv Von Krahli teatri «Eesti meeste laulud» ning Tallinna Linnateatri «Meie, kangelased», mis andis paljudele esmatutvumise võimaluse ehk lähiajal klassikuks saava Jean-Luc Lagarce’i teatritekstidega. Kui «Draama» eesmärgiks on näidata väliskülalistele meelepärast, sai Kolk hakkama suurepärase eesti teatri visiitkaardi kujundamisega.
Kodumaiste kriitikute jaoks oli see valik siiski puudulik just tendentside osas, mis eesti teatris viimastel aastatel selgelt esile tõusnud – näiteks vabatruppide buum või multimeediumlikud lavastused. Õnneks oli Kolgi valiku kõrval veel teinegi, Ivar Põllu kureeritud autoriteatriprogramm. Ja kuigi nii «mööndusteta teater» kui «autoriteater» on üsna sisutud mõisted, kuivõrd nende alla võib mahutada, mida iganes vaja, said festivalikülastajad mõlema kava lavastusi vaadates päris hea ülevaate eesti teatrist. Väliskülalised siiski mitte, sest programmi ülesehitus seda kahjuks ei võimaldanud.
Ehk olekski mõistlik kunagi tulevikus paluda igal aastal kahel kuraatoril oma programm kokku panna, et korraga oleks esindatud erinevad vaatenurgad – see tekitab kindlasti rohkem diskussiooni ja küsimusi ka väliskülaliste seas ning siis pole ka vaja lavastusi põhi- ja kõrvalprogrammi lahterdada.