Festivali «Draama» alapealkiri «Mööndusteta teater» mõjub (mõjus) ühest küljest pretensioonika lubadusena, et põhiprogrammis olevatest lavastustest hetkel Eestis paremaid ei ole (lihtsustatult sõnastudes). Teisalt mõjus see ka rahustusena – usaldatagu kuraator Madis Kolgi valikut ehk kavva ei saa kuidagi ilmuda karjuvalt subjektiivsed maitse-eelistused või altkäemakstud või ülejala tehtud teatriteod. Samas meelitab see väljend siiski vaidlema-võrdlema, sest möönduste tegemine või mitte tegemine sõltub paraku (vähemalt siinkirjutaja jaoks) vaatevinklist, eesmärgist ja maitsest, mille üle ei vaielda, ning pealegi on möönduste tegemiseks või tegemata jätmiseks vaja kahte osapoolt.
Mõne mööndusega, kuid põhjendatud võrdsus
Kolgi valikud vaidlema ei kutsu, ja mitte ainult sellepärast, et need on avalikult põhjendatud. Kuigi kõik kaheksa lavastust ei saa tekitada sarnaseid esteetilisi elamusi ja nende ideeline või metatasandiline «ühe mütsi all olek» on vaieldav, on hea teadvustada, et need eriilmelised lavastused on siiski võrdsed. Vähemalt festivalil. Seega, pilt eesti teatrist on nähtu põhjal huvitav ehk valik on teatriteadlik.
Muidugi võib küsida, kas kaheksa lavastust ongi piir või oleks leidnud veel «mööndusteta teatrit». Kui põhiprogrammiga taome eelkõige välisvaatlejate ees vastu rinda, siis üldist kohalikku teatripilti ei saa vaadata lavastusteta, mis festivalil kuulusid nn autoriteatriprogrammi. Kuigi termin «autoriteater» pole oma sisulise tähenduse poolest just kõige õnnestunum, on kuraator Ivar Põllu mõte selge ja sellise programmi platseerumine festivalil vaieldamatult vajalik.
Mitte just kirgliku teatrikülastajana pean Tartu kogemust siiski väärtuslikuks. Kui kuidagi selle ajakava ka vaatajasõbralikuks saaks...