Modernne naine Adamson-Ericus

Janar Ala
, kultuuritoimetuse toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peet Aren-Naise portree (1920)
Peet Aren-Naise portree (1920) Foto: EKM

Täna, 9. aprillil, kell 16 avatakse Adamson-Ericu muuseumis näitus "Modernne naine". Näitus keskendub emantsipeerunud modernse, ühiskondlikult aktiivse ning professionaalsele eneseteostusele pühendunud naise teema kajastamisele Eesti kunstis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel.

Näituse kuraatori Kersti Kolli sõnul on väljapaneku keskmes erinevates valdkondades tegutsenud haritud ja laia silmaringiga eesti naised, aga ka laiemalt nn uue, modernse naise kuvand eesti kaasaegses kunstikeeles, mis oli toona rahvusvahelises kunstipildis väga populaarne teema. Paljude tuntud Eesti kunstnike silme läbi näeme meie ühiskonnas ja kultuuriloos väljapaistvaid naisi, aga ka võluvaid muutusi eri kümnendite moes, uues linlikus elustiilis, aksessuaarides, hoiakutes ja harrastustes.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel kümnendil Eestisse jõudnud naisliikumist võib vaadelda nii naiste ühiskondliku positsiooni ja õiguste võrdsustamise protsessina kui ka laiemalt ühe osana meie toonases euroopastumise projektis. Naiste emantsipatsioonist kui 19. ja 20. sajandi vahetuse ühest meelierutavamast teemast räägiti kõikjal Euroopas ning mõningase ajalise nihkega jõudsid uued ideed ka Eestisse. 20 sajandi esimest poolt iseloomustab naiste äärmiselt elav organiseerumine. Tegeldi naiste õiguste ja ühiskonnas tegelike võimaluste võrdsustamise küsimustega nii töö- kui perekonnaelus, samuti hariduse, noorsookasvatuse, emade ja lastekaitse, tervishoiu, karskusliikumise ja palju muuga.

Naiste avalikku ellu jõudmisel oli võtmeküsimuseks kahtlemata hariduse saamise võimalus. Alates 19. sajandi lõpust läks eesti tütarlapsi õppima Soome, kus naistel oli vabam juurdepääs haridusele. Sajandivahetusel õppis üha rohkem eesti tüdrukuid ka kohalikes saksa- ja venekeelsetes koolides. 20. sajandi esimesel kümneil rajati esimesed eestikeelsed tütarlaste gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, samuti Otepääl, Viljandis, Kuressaares ja Paides. Alustati ka kutsehariduse võimaluste loomisega, mis oli oluliseks ja laiapõhjaliseks sammuks naiste avalikku ellu toomisel. Soov õppida viis eesti naisi Venemaa kõrgematele naiskursustele, Euroopa saksakeelsetesse ülikoolidesse või siis progressiivse mõttega Põhjamaadesse, kus esimesena naistele kõrgharidust võimaldati, peamiselt Soome. 1915. aastal said naised lõpuks loa täieõiguslike üliõpilastena ka Eestis ülikooli astuda ning kõrgharidusega naiste osakaal hakkas järjepidevalt tõusma. 

Haritud naised rääkisid üha enam kaasa Eesti ühiskonnas. Eelmise sajandi alguses oli õpetatud naiste tüüpiliseks võimaluseks töö koduõpetajana, tihti ka väljaspool Eestit. Järk-järgult naiste töövõimalused avardusid, seda nii hariduspõllul, ajakirjanduses, meditsiinis kui teistel akadeemilistel aladel. Avaliku tunnustuse ja tuntuseni jõudsid naisloojad erinevatel kultuurialadel.

Emantsipatsiooniga käsikäes muutus 1920.–1930. aastatel naiste seas üha populaarsemaks ka sport, mis kuulus modernse naise elustiili, nagu ka poisipea, pikad püksid ja teised meeste garderoobist laenatud aksessuaarid, samuti sportlikku liikumist võimaldavad lõiked, paljastatud käsivarred, autojuhtimine ja vabadust manifesteeriv suitsetamine.

Liina Siibi tundlikult kujundatud väljapanekul näeme haruldast joonistust meie esimesest naisliikumise edendajast Lilli Suburgist (1841–1923), kirjanduslegende Anna Haavat (1864−1957) ja Marie Underit; Eesti esimest professionaalset heliloojat Miina Härmat (1864−1941) ja säravaid lauljannasid Aino Tamme (1864−1945), Paula Brehmi (1877–1941), Helmi Einerit (1888−1968) ja Therese Reid (1891−1976). 20. sajandi esimesel poolel Eesti  teatrilaval üles astunud silmapaistvatest ja andekatest naistest on võluvalt esindatud Hilda Gleser (1893−1932), Ella Ilbak (1895−1997), Lilian Looring(1899−1963) ja mitmed teised. Autoportreeliselt või kolleegide poolt hästi karakterit tabavalt näeme meie esimese põlvkonna naiskunstnikke Karin Lutsu (1904−1993), Anna Triik-Põllusaart (1902−1998), õdesid Lydia (1896−1965) ja Natalie Meid (1900−1975), Amanda Jasmiini (1902−2006) , Alma Koskelit (1886−1942), Irmgard Luhat (1901−1987) ja teisi. Tundehellalt on portreteeritud meie kirjanduselu tõlkjatena rikastanud Livia Orast (1909−1986) ja Arma Lindet (1889−1930. aastad?). Rohkelt on esindatud 20. sajandi esimese poole Eesti avalikus elus kaasarääkinud silmapaistvaid naisi – nimetagem siinkohal vaid hariduselu ja naiskodukaitse innukat vedajat Mari Raamotit ((1872–1966), hariduse ja naisliikumise tegelast Linda Eenpalu (1890−1967), ajakirjanik Helmi Jansenit (1889−1960) ja tuntud pedagoogi ja naiste kutsehariduse võimaluste eest võitlejat Anni Varmat (1891–1957).

Eksponeeritud tööde autorite seas on tuntud kunstnikud Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik, AdoVabbe, Karl Pärsimägi, Karin Luts, Lydia Mei, Marie Kalmus, Anna Triik-Põllusaar, Felix Randel, Ferdi Sannamees, Kuno Veeber, Adamson-Eric, Endel Kõks, Eduard Wiiralt ja mitmed teised.

Näituse pressialbumi leiate siit.

Näitus „Modernne naineˮ on jätkuks Adamson-Ericu muuseumis alates 1995. aastast toimunud naiskunstiajaloo alaste näituste ja seminaride sarjale „Eesti esimesi naiskunstnikke”, mille eesmärgiks on olnud sihipäraselt läbi töötada, publiku ette tuua ja kunstiajaloo üldpilti kinnistada meie esimese põlvkonna naiskunstnikud.

Näitusega kaasnevad haridusprogrammid, kus eakohases võtmes käsitletakse naiste positsiooni ajaloos, samuti toimuvad noorte naismuusikute Mingo Rajandi ja ansambli Redel Ruudus kontserdid.

Näitus jääb avatuks 28. juunini.

Tagasi üles