/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Klassikaline Viini operett edastab pealiskaudsete karakterite pealiskaudseid tundeid ja pealiskaudseid suhteid. Kui lisame veel pealiskaudse dramaturgia ning pealiskaudse muusika, mis seda kõike suurema sügavusmõõtmeta peegeldab, saame žanri, mille kõrval tunduvad Ladina-Ameerikas toodetud hiliskeskealisi koduperenaisi sihtgrupina silmas pidavad teleseriaalid, Hollywoodi kinost rääkimata, kõrgintellektuaalse meelelahutusena.
Ehkki operett on paljudele esteetiliselt ja/või intellektuaalselt vastuvõetamatu, pole see iseenesest kunstivormina halb ning küündimatu. Operett on lihtsalt üks viis rääkida muusikateatri vahenditega moodsaid muinasjutte. Ja muinasjutte, olgu nad moodsad või mitte, peaasi, et õnneliku lõpuga, on alati vaja. Neid pole kunagi liiga palju. Hea operett on nagu muusikateatri keelde tõlgitud šampanja.
Estonias neljapäeval esietendunud Imre Kálmáni «Silva» (1915) on sotsiaal-feministliku alatooniga tuhkatriinulugu, mis ületas juba enne seekordset lavale jõudmist kohalikus meedias uudisekünnist seoses ühe hoopis teise tuhkatriinulooga: esmakordselt oli lavastajatooli kutsutud mees, kes oma teatriteed veerand sajandit varem samas majas koorilauljana alustas. Ootusi ja lootusi lisas asjaolu, et mees ise, Mart Sander nimelt, eelkõige televisioonist tuntud dändi, snoob ja romantik, on tegelikus elus oma avaliku kuvandi poolest justkui tegelane operetist.
Pole kunagi olnud saladus, et Mart Sanderi esteetilised ideaalid asuvad minevikus, täpsemalt eelmise sajandi esimestes kümnendites. Väikeorkestri ning kabareeteatri juhina näib ta oma maitseeelistuste, teadmiste ning kogemuste poolest sobiv mees operetti päästma. Ja seejuures mitte selle põlve uueks looma (mida žanr ise oma ajaloolise näo ja identiteediga ilmselt üle ei elaks), vaid endisaegsesse hiilgusesse tõstma.
Nagu «Silva» uuslavastus tõestas, armastab Sander operetti ja selle traditsioone rohkem kui iseennast lavastajana. Ei olnud siin mingit egotrippi, oma žanrivõõraste fantaasiate väljaelamist kaitsetul materjalil. Sanderi «Silva» puhul jäi silma, et see balansseerib visuaalses mõttes superstiilse retro ja karikatuurse vanamoodsuse hapral piiril.
Teooriast rikutud vaatajana jäingi mõtlema, kas see oli siiras ning Sanderi jaoks orgaaniliselt ainuvõimalik autori- ja ajastutruudus või lavastusliku metatasandi mängudest tõukuv reaktsiooniline miinusvõte, mis teose esteetilise omaruumi otsekui mitmekordse ratsukäigu viimase sammuna ajaloolisesse algasendisse tagasi viis?
Sander oli oma režii suuresti selle teose erinevaid revüünumbreid omavahel siduva pisikese draama ette rakendanud, püüdnud jämekoomikat mõõdukalt maha keerates ning teksti ringi dramatiseerides rõhuda rohkem vaataja-kuulaja südamele.
Ei tea, kas see oli targa lavastaja plaan või esietenduse sündroom, aga «Silva» läks avaõhtul iga stseeniga üha paremaks. Teises vaatuses hakkasid hoog ja mängulust orkestriaugust (dirigent Jüri Alperten) üha enam lavale jõudma, solistid tundsid end järjest vabamalt, mängiti ansamblina. Etenduse vedasid minu silmis täielikult käima vanad kalad Riina Airenne ja Tõnu Kilgas.
Viimases vaatuses oli trupil toeks saalitäis igal võimalusel aplodeerivaid vaatajaid, otsekui jalgpallis eduseisu hoidval koduvõistkonnal. Nimiosas laulnud aristokraatliku elegantsiga Janne Ševtšenko kandis primadonna rolli välja nii Silva kui ka iseendana, ehkki mul oli kohati probleeme tema diktsiooniga. Subretina assisteeris talle väärikalt Maris Liloson. Maitsekad ja meeldejäävad olid Andres Köster lüürilise ning Urmas Põldma aferistliku armastajana.
Kardetavasti läheb ja jääb Estonia uus «Silva» kohalikku teatrifolkloori rohkem meditsiinilistel kui esteetilistel põhjustel. Nimelt jäi esietenduse teises vaatuses täielikult särama löönud ja tantsides kõrgeid hüppeid teinud Urmas Põldma finaalis ühtäkki tagalavale seina najale seisma. Vaheajal levis jalutussaalis kuuldus, et jalas midagi ära murdnud tenor on juba tilgutite all ning teel haiglasse operatsioonilauale.
Seni etendust rõdult vaadanud lavastajal tuli heita meeleheitlik pilk varumeestepingile, kust polnud võtta kedagi peale iseenda. Rahva aplausi saatel kolmandas vaatuses lavale ilmunud Mart Sander, kes pidi plaanide järgi seda osa esitama hakkama alles tuleval aastal, vedas tõelise rahvakunstnikuna personaalse sarmi ning suurte kogemuste najal hästi välja. Olgugi, et tema Boni oli pisut rabe ja mõistetavatel põhjustel selgema rollijooniseta.
Vanemad inimesed on teadnud rääkida, et ei ole midagi hullemat kui toasoe šampanja ja vennasrahvaste estraad. Halb operetilavastus oleks kujundlikult väljendudes otsekui segu neist kahest. Mart Sander sai nii lavastaja, kunstniku, dramaturgi kui osatäitjana sellele vanale austria-ungari estraadile elu sisse küll; vahuvein oli õigele temperatuurile jahutatud ning kihises kutsuvalt.
UUS OPERETT
Imre Kálmán, «Silva»
Leo Steini ja Béla Jenbachi libreto
libreto tõlkija, lavastaja ja kunstnik Mart Sander
muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten, Erki Pehk
koreograaf Marina Kesler
Esietendus Estonias 16. septembril 2010