Vaba Lava kuraatoriprogramm: alasti inimesed, inimesed tänavalt ja teater tänaval

Hetk valastusest «more than naked” – “alastusest enam» Foto: Doris Uhlich

Vaba Lava kuraatoriprogrammi «Tavalised inimesed: alastusest enam» konkursile laekus kokku 244 projektiideed. Kuraatorid Madli Pesti ja Thomas Frank (Viin) valisid neist välja üheksa, mille alusel valminud lavastusi 2015.-16. aasta hooajal saab näha Vabal Laval.

Välismaal äratas konkurss ülisuurt huvi, esitati 201 ideed. Eksootilisemad riigid olid Jaapan, Brasiilia ning Nigeeria. Kuraator Pesti sõnul on selle põhjuseks asjaolu, et välismaal on teatritegijate hulgas märgatavalt suurem konkurents kui Eestis ning kasutatakse iga võimalust oma idee publikuni viia. Sügisel algava hooaja kuraatoriprogrammis on viis Eesti ning neli välislavastust, viimased enamasti saksa keeleruumist.

Allpool ülevaade programmi «Tavalised inimesed: alastusest enam» lavastustest.

«more than naked” – “alastusest enam»
Idee ja koreograafia Doris Uhlich

Miks peaks keegi end vabatahtlikult laval paljaks koorima? Millist sõnumit kannab katmata  keha? Aga kui laval on kakskümmend alasti tantsijat? See on juba enam kui lihtsalt grupp inimesi, see on juba kogukond. See on ühisliikumises kogukond. Lavastuses «alastusest enam» paneb muusika inimkehi värisema, üksteise vastu põrkuma, voolama, painduma, väänduma. DJ-na seisab laval koreograaf Doris Uhlich, kelle lavastuse motoks on «See on keha pidu: rõõmustagem oma kehalisuse üle». Lavastus pakub võimaluse vaadelda inimkeha vabana eelarvamustest, valehäbist, ideoloogiast ja stereotüüpsest-konventsionaalsest suhtumisest, mis puudutavad nii alastust kui tantsu.

Doris Uhlich (s 1977) on tunnustatud Austria koreograaf ja etenduskunstnik, kes on loonud soololavastusi alates 2006. aastast.

«Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised»
Idee ja lavastus: Tiina Sööt

Lavastaja toob lavale esinejad väljastpoolt teatrit – inimesed eri eluvaldkondadest –, et rääkida soolisest ebavõrdsusest. Vaataja näeb, kuidas tema hüpoteetiline naaber, töökaaslane, sõber või sugulane teemat puudutab. Laval on ühiskonnaliikmed, kes on soolist ebavõrdsust oma elus tajunud ja seda omal viisil mõtestanud; teemat avatakse nii isiklikust kui ka laiemast sotsiaalsest perspektiivist. Fookuses on konkreetsed lood, mis tuuakse lavale, kasutades teksti ja performatiivseid vahendeid. Lavastus räägib laiemast probleemist, mis puudutab kõiki ühiskonnaliikmeid, aga mille olemasolu hoolega eitada püütakse.

Tiina Sööt (s 1986) tegutseb etenduskunstide, performance’i, koreograafia ja visuaalsete kunstide alal.

«sugu: n»
Laval: Evelin Võigemast, Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Hilje Murel
Lava taga: Eva Klemets, Maria-Lee Liivak, Kairi Mändla

Mida on öelda naistel, emadel, abikaasadel, koduhoidjatel ning ühiskondliku rahu ja harmoonia tagajatel, kes teatris tõsisematest teemadest ning eksistentsialistlikumatest stseenidest juba targu eos välja kärbitud ning kes samal ajal, kui arhetüüpne Inimene – alati Mees – intellektuaalselt kontimurdvatel mõttemaastikel saltosid ja piruette sooritab, tagatoas rõõmsalt sädistades oma kauneid ninakesi puuderdavad? On neil midagi öelda enda õigustuseks? Võtab neis sõna meeste maailma ohver, räägib nende suletud suude kaudu emaemade ebakindlus ja tagasihoidlikkus? Äkki nad ei tahagi üldse sekkuda? Või on see ikkagi alati Mees, kes moel või teisel end ka läbi naiste kuuldavaks teeb? Sest tõsiseltvõetavus lihtsalt ei ole naiselik – järelikult on tõsiseltvõetav naine emantsipeerunud värdvorm?

Olgu mis on, ütlevad autorid:  igal juhul on lavastust ainult naistega tänu palgalõhele vähemalt 30% võrra säästlikum teha!

«Ärka üles! Aeg on surra.»

Idee ja lavastus: Katrin Essenson ja Jarmo Karing

Lääne kultuuriruumis on matused üks vähestest müstilistest rituaalsetest sündmustest, mida veel praktiseeritakse. Kui külakogukonnas on matuserituaalid ja nende tähenduslikkus veel säilinud, siis linnakeskkonnas on inimene neist seostest võõrandumas. Lavastuses vahendatakse ja jagatakse lõpliku lahkumise kogemust. Publik on kutsutud osalema matuserituaalis, kus teadvustatakse inimese ajalikkust ning juhitakse kaaskodanike tähelepanu käesoleva hetke olulisusele. Kuulutatakse välja mõned lõplikud juhtumid: «Täna lahkus meie hulgast Sõda» või «Mees ja Naine on surnud» – saadame nad heaga teele… «Ärka üles! Aeg on surra.» on lavastus, mille idee on vahendada inimestele ärasaatmise rituaali, tehes seda läbi küsimuste ja vastuste, kuidas oma matust korraldada. Millised sisulised, esteetilised, eetilised valikud inimesel on või mille vahel tal valida tuleb.

Katrin Essenson (s 1973) on vabakutseline koreograaf, etenduskunstnik ja kuraator. Jarmo Karing (s 1978) on etenduskunstnik, tegelenud koreograafia ja liikumise loomisega.

«Kes kardab pimedat?»

Idee ja lavastus: Jaanika Juhanson

Tekst: Martin Algus, Jaanika Juhanson ja trupp

«Kes kardab pimedat?» on pimedate-teemaline lavastus, mis sotsiaalkriitiliselt vahedas, kuid valusalt humoorikas punk-kabareevormis näitab ja tuulutab ühiskonnas levinud hirme ja müüte, mis pimedate inimeste kohta liikvel. Samuti kergitab katet pimedate igapäevaelult.

Eesti ühiskonna teadlikkus erivajadustega inimeste igapäevaelust on üsna kesine. Üks aspekt on üldine teadmatus probleemidest, hoopis teine aga see, et erivajadustega inimesi kiputakse käsitlema kas ohvritena või siis vastupidi – võltsoptimistlikus toonis «No küll ta on tubli». Aeg on küps suuremaks dialoogikatseks. «Kes kardab pimedat?» on pimedaks olemist või vaegnägemist valgustav lavastus. Kuigi see saab olema ühest küljest pimedate kogukonda ühendav suur ettevõtmine, on see suunatud just väljapoole – haaramaks kaasa Eesti ühiskonda. Lavastus on kogetav nii ainult kuuldeliselt, kui ka kuuldeliselt ja visuaalselt. Lavastus põhineb pimedate ja vaegnägijate dokumentaalsetel materjalidel (intervjuudel, küsitlustel, aruteludel ja proovides koosloomemeetodit ja foorumteatri meetodit kasutades), millest koostöös näitekirjanik Martin Algusega sünnib näidend.

«The Common People. Tallinn versioon» – «Tavalised inimesed. Tallinna versioon»

Idee autor ja lavastaja Jan Martens

Tänapäeva ühiskonnas muutub järjest painavamaks vajadus olla tuttav võimalikult paljude inimestega. Mida rohkem on tutvusi, seda enamates sotsiaalvõrgustikes osaled, seda enam kogud laike. Jan Martensi lavastus tahab siduda inimesi märksa inimlikumal ja samas olemuslikumal moel. Etenduse käigus viib Martens kokku kaks võõrast, kes saavad alles laval olles tuttavaks. See on grupitöö, kus osalejateks mitteprofessionaalid, tavakodanikud – Tallinna elanikud. Lavastuse teljeks ongi duetid, igaüks neist kohtumistest on unikaalne ja ainulaadne. Kuigi kohtumine leiab aset laval, publiku pilgu ees, on tegemist intiimse hetkega. Kuid kas on põhimõtteliselt võimalik saavutada lähedust laval, sadade silmapaaride ees? Kas laval toimuv saab üldse olla reaalne ja tõeline? Etenduses kohtuvad konstrueeritud reaalsus ja tõelisus, intiimsus ja võõritus.

Jan Martensi ja filmirežissöör Lukas Dhonti koostöös valmib kahe nädala jooksul lavastus, mis seob ühte kaasaegse tantsu, teatri ja filmi. Lavastus on inspireeritud sügavast huvist kaasinimeste vastu ning pühitseb igapäevast, tavalist elu... ilma iroonia ja künismita.

Belgia tantsija ja koreograaf Jan Martens (1984) on üks kaasaegse Euroopa tantsuteatri tõusvaid tähti.

«Verein zur Aufhebung des Notwendigen. Hundred Steps towards the World Peace» – «Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sammu üleilmse rahuni»

Autor ja lavastaja Cristophe Meierhans

Laval on restoran, kust nii omanik, kokad kui kelnerid on lahkunud ja kaasa võtnud ka kõik retseptid. Publik ehk restorani külalised on jäetud omapäi, igaüks oma isude ja näljatundega. Tegelikult räägib see lavastus demokraatiast. Räägib rohujuure tasandil inimestest endist: kollektiivsest vastutusest ja koostoimimisest versus inimesele loomuomasest joonest käituda isekalt ja vaid enda huvist lähtuvalt.

Christophe Meierhans (s 1977 Šveitsis) on Brüsselis töötav interdistsiplinaarne kunstnik.

«Sculpting Fear» – «Vormides hirmu»

Idee ja lavastus Julian Hetzel

«Vormides hirmu» koosneb kahest eraldiseisvast, kuid sisuliselt omavahel seotud osast: etendusest, mis toimub saalis ja performance’ist, mis toimub Tallinna tänavatel, kuhu kaasatakse linnaelanikke. Mõlemad lavastuse osad täiendavad teineteist ja toovad esile sama probleemikäsitluse erinevaid tahke. Näiteks lamab tänaval liikumatult inimene. Tekib intrigeeriv olukord, kuna see isik pole esmasel vaatlusel ei vigastatud ega teadvuseta, lihtsalt lamab. Paratamatult tekib küsimus, kuidas sellega suhtestuda. Tekib ebamugav moraalne dilemma: kas olukorda lihtsalt ignoreerida või siiski asja lähemalt uurida? Hetzeli eemärgiks on inimeste pidevasse liikumisse, igapäevasesse sagimisse tekitada hetkeline katkestus, n-ö stoppkaader. Hetk, kui inimene on sunnitud peatuma, mõtlema ja otsustama.

Amsterdamis elav ja töötav Julian Hetzel (s 1981 Saksamaal) on muusik ning etendus- ja visuaalkunstnik.

«Me võime tantsida, kui me tahame»
Idee ja lavastus: Sander Pukk

Pakume inimestele võimalust luua avaliku ruumi suhtes uut tunnetust – linnas osalemise tunnetust. Karaoke-diskotantsustiilis “spontaansed” tantsunumbrid vahelduvad professionaalsete tantsijate etteastetega. Tallinna linna avalikul väljakul. Kevade lõpu värskuses ja soojuses. Linn linlastele!