Suvituslinna tabas õuduste laine
Täiendatud ja lisatud fotod sündmuspaigalt

Algas Haapsalus 10. õudusfilmide festival. Seal, kus kunagi jalutas Tšaikovski, möllavad nüüd friigid, põõsaste taga lohisevad ringi zombid ja kinolinal jookseb tänapäevase žanrikino paremik.

Sündmusi Haapsalus vahendavad blogivormis koha pealt Ralf Sauter ja Rasmus Rammo (niikaua kui neil õnnestub säilitada terve mõistus ja elu).

Pühapäev, 26 aprill. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 

Ralf Sauter tegi intervjuu Einar Kuusega. 

HÕFFil oma lühifilmi «The Most Beautiful Day» esitlenud 25-aastane Einar Kuusk vastas mõnedele küsimustele selle ambitsioonika filmi ning isiklike tulevikuplaanide kohta.

Ralf: Kust tekkis sul idee niisugune lühifilm teha?

Einar: See idee tuli vaadates Eestis nõukogudeaegseid ehitisi, rususid ja Eesti loodust ning mõeldes: «Miks keegi neid kohti ära pole kasutanud mõnes filmis?» Sellele lisandus veinivine-masendus, mis muutus inspiratsiooniks, ja ühe indiemuusiku lugu, mis kannab filmiga sama nime, kusjuures see muusik - Professor Kliq - laenas meie filmile ka oma häält.

Ralf: Mis imeline vein see oli, mis aitas nii palju inspiratsiooni leida?

Einar: Vein aitas pigem valusid leevendada ja inspiratsioon kerkis masenduse august ja vajadusest midagi eepilist teha.

Ralf: Tegemist on ambitsioonika lühifilmiga, mis võib saavutada rahvusvahelise edu ja linastuda ka väljaspool Eestit. Kuhu sa loodad lõpuks selle filmiga jõuda?

Einar: Ma laen selle esmaspäeval, 27. aprillil, internetti üles ja loodan, et inimesed naudivad ning jagavad seda. Loodan, et keegi märkab mind läbi selle filmi ja palkab mind mõnda põnevasse filmiprojekti näitlema, või leian endale kirjutuspartneri, kellega täispikka filmi kirjutada.

Ralf: Millised on sinu tulevikuplaanid filminduses? Millega praegu tegeled?

Einar: Tahan näidelda nii enda kui teiste filmitegijate projektides. Soovin väga kirjutada ja lavastada esimest täispikka filmi, mis võib ja võib ka mitte olla «postapokalüptilises» žanris. Ma veel seedin seda ja tegelikult otsin kedagi, kellega koos kirjutada. Hetkel ma hakkan oma järgmise lühifilmi jaoks raha koguma ja sponsoreid otsima. Selle filmi nimi on «Out of Your Mind» ja see on psühholoogiline ulmelühifilm.

Ralf: Veidi isiklikum küsimus, mis haakub filmiga: milline oli ilusaim päev sinu elus?

Einar: Ma arvan, et kõige ilusam päev meie kõikide eludes oleks see, millest filmi tegelane Michael rääkis: see päev, mil saame kontakti tulnukatega. Päev, mil kõik meie planeedil saavad tunda, et me ei ole üksi ja kõik on võimalik. Päev, mil kõik ära töölt mida nad ei salli ja tegeleksid oma unistustega, annaksid ühiskonnale oma panuse millegagi, mida nad tõeliselt armastavad teha.

Mis puutub minu kõige ilusamasse päeva... see on raske küsimus. Ma võin öelda, kus ma ennast kõige paremini elus tunnen, kus on minu jaoks päevad alati kõige ilusamad. Selleks on võtteplats.

Ralf: Mis oli raskeim osa filmi tegemise juures?

Einar: Kõige raskem osa oli kindlasti raha kogumine ja selle vajaliku raha kätte saamine. See võttis kõige rohkem aega ja väga palju usku.

Ralf: Mis on sinu lemmik õudusfilm?

Einar: Mulle jättis kindlasti lapsepõlves trauma film nimega «The Blair Witch Project» ja mulle meeldisid ka väga esimesed «Saw» filmid, sest need suutsid nii hästi tekitada räiget närvikõdi ja terrorit, mängida su instinktiliste hirmudega ja psühholoogiliselt, vabandust väljenduse pärast, su ajud läbi nikkuda.​

Ralf Sauter: Pühapäeval, festivali viimasel päeval, võib kultuurikeskuses näha külastajate silmades väsimust, aga ka elevust viimaste filmide suhtes, mida tänavu näha saab. Kuigi HÕFFi lõpuni pole veel kaua jäänud, pakutakse kohvikus jätkuvalt süüa - mõne euro eest saab lubada endale salatit, suppi ning ka kuumi ribisid, mis osutusid tõesti isuäratavaks.

Pühapäeva esimene film, kell 12:15 linastunud «Looduse rüpes», on rahuliku tempoga kulgev film, kus loodusesse matkama minna otsustanud noorpaari hakkab ähvardama oht, kui nad ootamatult ära eksivad ning lõpuks ka hirmuäratava karuga kohtuvad. Olles näinud mitmeid filme, mis kujutab inimesi looduse metsikuse tõttu kannatamas, meeldib mulle antud Kanada thrilleri puhul enim, et siin on esiplaanil just kahe noore suhe ja mitte näiteks vägivald. Vastastikuse usalduse kadumine, sellest tingitud hirmutunde süvenemine jne pingestavad filmi mõnusalt.

Kell 14:00 alanud «Koduarest» sobis tõepoolest perfektselt HÕFFile punkti panema, kusjuures seansi järel võis kuulda paljusid vaatajaid nõustumas, et Uus-Meremaa õuduskomöödia on parim film tänavuses programmis. Olles isiklikult skeptiline õuduskomöödiate ja ka tondifilmide suhtes, ei oleks ma oodanud, et «Koduarest» võib olla nii vaimukas ja nutikas. Lõputult kavalaid momente ja ootamatuid süžeekäike sisaldav «Koduarest» garanteeris, et kaugemalt tulnud külastajad saaksid alustada sõitu kodu poole hea tujuga.

Laupäeval avanes mul võimalus teha pikem intervjuu Nacho Cerdaga, kelle lühifilmide triloogiast olen lugu pidanud juba aastaid. Vestlesime põhiliselt kolmest filmist kõige tuntumast ehk «Pärast elust» (1994), mille tegevus toimub lahkamisruumis ja mis kindlasti paljudele vaatajatele mõneks ajaks meelde jääb... ning ka mõtteainet pakub.

FOTO: Ralf Sauter

Ralf: «Pärast elu» väljatulekust on nüüdseks möödas 20 aastat ja filmi enda kohta võib leida üksjagu informatsiooni, aga ma pole päris kindel, milline on olnud selle teekond. Kas see veel praegugi aeg-ajalt linastub ja kui tihti?

Nacho: Mitte väga, ma arvan. Ma pole päris kindel - minult küsitud pole igatahes juba vähemalt viis aastat. Võib-olla vaadatakse seda ikka DVD pealt või korraldatakse linastusi, ilma et mina teaks.

Ralf: Kui paljudes riikides see praeguseks linastunud on?

Nacho: Paljudes. Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias, Eestis, USAs.

Ralf: Kas publikud reageerivad sellele riigist sõltuvalt erinevalt?

Nacho: Samamoodi.

Ralf: Näiteks «Pärast elus» on šokeeriv moment, kus toimub pussitamine. Kaameranurk on väga otsekohene. Ootasin seda hetke väga, sest üks põhjusi, miks õudusfilme on lahe vaadata, on publiku reaktsioonid ja kuna teadsin seda hetke ees olemas, tahtsin väga teada, kuidas publik reageerib. Ja tuligi suur ahhetus. Ilmselt seda juhtub igal maal?

Nacho: Oh jaa. Nagu ütlesid, on see kaameranurk väga otsekohene. Mu operaator ei tahtnud seda isegi nii filmida. Tema jaoks oli see liig.

Ralf: «Pärast elus» on näiteks teatavat religioosset allteksti. Ilmselt Eestis, kus usk ei ole nii levinud, ei pruugi kõik neid nüansse tabada. Kas oled kunagi kuulnud vaatajatelt ka kummalisi arvamusi või interpretatsioone filmi sisust?

Nacho: Ei, aga on olnud inimesi, kes on «Pärast elust» väga solvatud olnud ja vaenulikuks muutunud. Näiteks üks USA filmikriitik, kes nüüdseks on meie seast lahkunud, oli väga selle filmi vastu ja pidas seda ohtlikuks. Palus lausa, et negatiiv põletataks. Just siis, kui film välja tuli, tõi see kaasa kõige vaenulikumaid reaktsioone. Nüüd, kus «Pärast elu» 20 aastat vana on, pole inimesed sellest enam nii kohkunud - võib-olla põhjusel, et nad mõistavad nüüd selle tähendust.

Ralf: Kui filmi viimati vaatasin, hakkasin mõtlema, et tänapäeval on lahkamised miljonite inimeste teleekraanidel, sest telesarjad nagu «CSI» kujutavad ülimalt realistlikke lahkamisi. 

Nacho: Jah.

Ralf: Su esialgne kavatsus teha film lahkamisest. Aga kui selle loo välja mõtlesid, siis mis hetkest lisandus sellesse nekrofiilia? Kas hiljem või oli seegi kohe algusest su mõtetes?

Nacho: Täiesti alguses. Tahtsin lõppude lõpuks lugu jutustada ja mitte mõnd dokfilmi teha. Nekrofiilia pidi olema viis näidata laskumist põrgusse ja surmajärgset manipulatsiooni, millesse ei saa surnu midagi parata. Nii sai publiku panna väga ebamugavasse olukorda. Ja seksuaalsus on inimese juures kõige intiimsem osa, mida on võimalik muuta häirivaks. See oli osa filmi mõttest. Aga mõte pole niivõrd nekrofiilias, kuivõrd ihu korrumpeerimises.

Ralf: Tean, et film on rohkem surnuist kui elavaist, aga mulle tõepoolest meeldib filmis Pep Tosar - mees, kes mängib ohtlikku lahkajat. Tean, et ta pole põhimõtteliselt üldse rohkemates filmides osalenud peale «Pärast elu» ning ka sinu «Loomise». Kas tead, kuidas tal praegu läheb?

Nacho: Ma pole teda mõnda aega näinud. Ta tegeleb aktiivselt teatrilavastustega. Kaks või kolm filmi ta tõesti teinud ongi. Võib-olla näen teda millalgi veel ja saan paluda tal taas mõnes oma filmis osaleda. Igatahes ma tahaks seda teha.

Ralf: Loogiline, et ta teatriga tegeleb, sest tal on näitlejana just vastav stiil. «Pärast elus» ta ka vist improviseeris palju.

Nacho: Just. Ja ta on suurepärane teatrilavastaja.

Ralf: Me ei saa kuigi palju teada tegelasest, keda ta «Pärast elus» kehastab. Ta säilitab filmi lõpuni anonüümsuse, me ei saa teada tema nime ja kuni lõpuni varjab tema nägu mask. Üks põhjuseid, miks mulle seal Pep meeldib, on viis, kuidas ta silmi kasutab. Kui tegelase välja mõtlesid, kas lõid talle ka mõttes mingisuguse tausta? Ehk on midagi, mida tema kohta tead, mida film meile ei ütlegi? 

Nacho: Mitte «Pärast elu» puhul. «Loomise» puhul aga küll. Tegin fotosid tolle filmi peategelase suhtest tüdrukuga, kellest ta loos ilma on jäänud. Mõnesid neist fotodest ka näeb filmis. Kirjutasin nende suhtest kindla loo, sest filmis pole mehel ja naisel ühiseid stseene. «Pärast elu» puhul soovisin, et tal ei olekski mingisugust tausta - ta pidi olema keegi, kes pole õieti inimenegi. Ta võib olla mis iganes.

Ralf: Ja «Ärkamine» on film, mille väga noorelt tegid. Näen selles palju enesekindlust ja loomingulisust. Kuidas selle idee peale tulid?

Nacho: Hakkasin mõtlema, mis juhtuks, kui aeg seisma jääks. Hiljem arutasime, kuidas see lugu lõppema peaks ja siis lisandus surmateema.

Ralf: Naljakas, et sa mängisid filmis üht õpilastest, kes klassiruumis on....

Nacho: Mängisin õpetajat.

Ralf: Tahtsingi just öelda, et hoopis õpetaja meenutab sind, aga näeb nii vana välja.

Nacho: Tõesti?

Ralf: Sa olid siis vist 20?

Nacho: 21.

Ralf: Aeg-ajalt saavad režissöörid võimaluse teha täispikk film, mis põhineb nende omaenda varasemal lühifilmil. Hea näide oleks hiljutine «Mama», mis valmis samuti Hispaania režissööri käe all. Kui sulle antaks võimalus üks oma lühifilmidest täispikaks filmiks teha ja rahastaks seda, kas oleksid nõus?

Nacho: Ei oleks. Need on omaette lood. Poleks loogiline neid pikemaks muuta. Sellest ma huvitatud pole.

Ralf: Eks on ka aru saada, et sa seostad neid filme kindlate ajajärkudega omaenda elus. Tean, et need on väga isiklikud tööd.

Nacho: Just nii.

Ralf: Kas on filme surmast, millest lugu pead? Või isegi nekrofiiliast?

Nacho: Ei. Nekrofiilia mind küll teemana ei huvita. Pole mu lemmikteemade hulgas. Surmast räägib mingil moel enamik õudusfilme. Kui rääkida lemmikfilmidest, siis meenub esimesena «Lõuad», mida nägin väga noorena kinos. Olin vaid 6. See mõjus mulle sügavalt. Võib-olla põhjusel, et seal on hai, kes inimesi surnuks pureb. See oli hirmus. Kuuesena ei mõistnud ma seda, aga hiljem filmi uuesti vaadates mõistsin, et mu emotsioonid selle suhtes pole muutunud ja see paneb mind endiselt samamoodi tunda. Sel põhjusel tahtsin ka ise filme tegema hakata. Et «ajaga mängida».

Ralf: Kas sa pead «Lõuad» õudusfilmiks? Selle üle diskuteeritakse vahel.

Nacho: See pole päris õudusfilm, aga seal on selle elemente. Mäletan, et üks hirmsamaid asju mu jaoks üldse oli moment, kus hai paadi ääres veest välja hüppab. See kaader rabab mind praegugi.

Ralf: «Pärast elu» on tänavusel festivalil ekstreemfilmiks. Mida sellest arvad? Ma isiklikult seda ekstreemfilmiks ei peagi. Vähemalt näiteks «Nekromantiku» kõrval.

Nacho: Mina ka mitte. Aga seda hakati tundma kui ekstreemset tüüpi filmi. Minu meelest pole see päris nii räige, kui saaks olla. Või paljud teised õudusfilmid, eriti viimase kümne jooksul valminutest, kus võib olla palju karmi vägivalda. Nagu «Hostel». Lõbusad filmid, mis on lõppude lõpuks palju räigemad. Aga «Pärast elus» on allteksti, mis on palju häirivam. Võib-olla mõjub realistlik lähenemine, huumori puudumine, või et tegemist on looga, millega inimene suhtestub. Aga päris ekstreemseks, vähemalt kujutatava mõistes, ma seda otseselt ei pea. «Ärkamises» ja «Loomises» pole midagi räiget. See on vaid üks film neljast, mille teinud olen.

Ralf: Antud triloogia puhul meeldib mulle, et stilistiliselt on need erinevad - jah, üheski neist pole dialoogi, aga meeleolu ja sisu juures on suuri erinevusi. Sellest hoolimata on kõik kolm filmi mingil määral häirivad ja traagilised.

Nacho: «Loomine» pidi olema esteetilisem...

Ralf: See on väga melanhoolne, lõpus tõesti traagiline.

Nacho: «Pärast elu» on suhteliselt cronenbergilik, «Loomine» selline Guillermo del Toro stiilis teos.

Ralf: Ma poleks imestunud, kui Cronenberg «Pärast elust» lugu peaks. Tundub nagu film, mis talle meeldiks.

Nacho: Jah.

Ralf: Lõpetuseks üks veidi teistsugune küsimus: mida pead kõige huvitavamaks inimorganiks ja miks?

Nacho: Huvitav! Ei teagi... Äkki aju. Kõigi inimeste südamed, maod jne toimivad samamoodi. Aga aju töötavad meil kõigil erinevalt.

Rasmus Rammo: HÕFFi viimase päeva avas austraallaste survival horror «Backcountry», mis ilusti kõiki sealse looduse poolt pakutavaid võimalusi ära oskas kasutada. Lugu on lihtne ja kahjuks juba korduvalt nähtud, tegelasedki ei lisa midagi uut ega erilist. Olenemata filmi võrdlemisi realistlikust teostusest oli ka pingelisemate stseenide ajal saalis kuulda naerupahvakuid: ei teagi, kas nalja pakkus pidev üle dramatiseerimine ja slow motion või on hõffilistel lihtsalt neljandaks päevaks õudusest juba küllalt saanud. HÕFFi lõpetab Uus-Meremaa «Housebound».

Laupäev, 25. aprill. Esialgu suuremate ohvriteta. 

Ralf Sauter: Laupäeval toimus järjekordne põnev eriüritus: kell 15:00 kohtus menukirjanik Indrek Hargla kohvikus Raamat lugejatega ning tutvustas oma uut romaani «Süvahavva. Teine suvi», mis on teine osa plaanitavas triloogias. Kohtusin hiljem Indrekuga kultuurikeskuses ja uurisin temaltki, mis talle HÕFFi juures kõige rohkem põnevust tekitab, mida kujutab endast «Süvahavva» uus raamat ja mis on tema lemmik õudusfilm.

FOTO: Ralf Sauter

«HÕFF on ju tegelikult selline rahvusvahelise kunsti Eestisse toomise festival ja «kultuurikontakte» läänemaailmaga pole meil kunagi liiga palju. Sellised üritused, mis tänapäeva kultuuri Eestisse vahendavad, on meile olulised. Olen ka ise sellise õudsema ja teravama filmi fänn. Kõik, mis seda žanri populariseerib, on mulle sümpaatne.

Uus «Süvahavva» on romaanitriloogiaks planeeritud sarja teine osa. Sisust lähemalt rääkida ei saagi, kuna see on esimese osa jätk, aga kui üldistavalt öelda, siis see on niisugune etno-laadis põnevik, mis kõneleb ühest salapärasest talust Lõuna-Eestis ja selles toimuvast fenomenist. Teises osas on tütarlaps Arnika jäänud seal omavahel võitleva kahe jõu vahele, kes püüavad seda fenomeni oma kontrolli alla saada. Seal on juttu sellistest asjadest nagu Jumal, saatan, armastus, vihkamine.

Lemmik õudusfilmiks nimetaksin «The Blair Witch Projecti». Kui midagi lemmikuks nimetada, siis eks see ole ikka selline emotsionaalne valik. Aga too film oli enam-vähem esimene, mis lõi täitsa uue kinematograafilise lahenduse - found-footage'i. See teeb filmimise kohe lihtsamaks, kuid annab palju olulisi sisuga opereerimise võimalusi.»

Kultuurikeskuses oli laupäeval külastajaid eriti palju. Pärastlõunal näidatud kvaliteetset Hispaania krimifilmi «Soos», mis võitis kodumaal kümme Goya auhinda ning jutustab kahest vastandlikust uurijast, kes püüavad keeriselisel ajal tabada kummalises väikelinnas roimarit, kogus nii palju publikut, et saal oli põhimõtteliselt täiesti täis. Õhtul jagati ka usinalt auhindu. Näiteks pälvis Sven Grünberg elutöö auhinna ning programmijuht Helmut Jänest premeeriti samuti väsimatu kümneaastase töö eest. Paljud olid saabunud nägema Einar Kuuse ambitsioonika lühifilmi «The Most Beautiful Day» ja Sander Jahilo «Rauapuuduse» esilinastusi.

Kultuurikeskuses oli rahvast eriti palju ja suhtlemine toimus lakkamatult. Vahepeal võis näiteks näha Mart Sanderit proovimas Oculus Rifti, mida saab igaüks kultuurikeskuses selle HÕFFi jooksul tasuta teha. 

FOTO: Ralf Sauter

Rasmus Rammo: Laupäeva parima elamuse andis oodatult Adam Wingardi «Külaline», mis sarnaselt eelmise HÕFFi avafilmile «You're Next» võlus vaatajat oma peadpööritava tempo ja osava huumoriga. Õhtu lõpetas hirmnaljakas «Monteerija», mis kohati õudusžanrist eemaldudes hoopis paroodiaks muutuma kippus. Tegijate südames on selge armastus itaalia giallode vastu ning just sellest tulenebki oskus nende üle nii leidlikult nalja heita. Tobedaid sisupöördeid täis «Monteerija» hoidis igal juhul publiku suud naerul ja tuju lõbusa.

Reede, 24. aprill. HÕFFi avapäev on edukalt üle elatud​. Reedesed sündmused. 

Rasmus Rammo: Raske on ette kujutada, mida tunneks Nacho Cerda lavastatud surmatriloogia teist peatükki vaadates inimene, kes ekstreemkinoga varasemalt kursis ei ole. Selle pealtnäha nii rahuliku ja vaikse režissööri sulest tuleb üks kõigi aegade brutaalsemaid ja otsekohesemaid lühifilme, mis ei karda ühtegi tabu ilma igasuguse ilustamiseta ekraanile tuua. Cerda, kes tänavu teadupoolest HÕFFi aukülaline on, jutustas hiljem publiku küsimusele vastates, et käis enne «Pärast elu» lavastamist kolme päris lahkamist vaatamas ning kujutas nähtut filmis muutmata kujul ja võimalikult realistlikult (v.a. filmi teine pool). Triloogia teised teosed on märksa tavapärasemad ega kaldu nii tugevalt ekstreemsusesse, seega ei pälvi need tihti samaväärset tähelepanu, kuigi tasuks ära märkida, et kolmas osa ehk «Loomine» on oma idee ja kunstilise teostuse poolest kohati lausa kaunis.​

Ralf Sauter: Reede õhtul linastus suures saalis Venetsueelas valminud «Maja aegade lõpus», mis esmapilgul näib olevat tuttava süžeega tondifilm, kuid saab lõpuks millegi hoopis komplekssemaks. Pärast seanssi võis kuulda filmi vaadanuid kiitmas selle enesekindlat ja läbimõeldud teostust ning ettearvamatut lugu, eriti silmas pidades, et Venetsueelas pole varem õieti õudusfilme vändatud.

Vahepeal leidsin aega rääkida programmi koostaja Helmut Jänesega, kes liigub HÕFFi ajal usinalt ringi ja vaatab, et eriüritustega sujuks kõik kenasti. Uurisin, mis tema jaoks on töö juures põnevaim ja kas 10. HÕFFi puhul tundub ka midagi teistmoodi.

FOTO: Ralf Sauter

«Mõned võivad arvata, et filmide vaatamine on selline lõbus tegevus. Tihti on vihjatud, et mis see programmiinimese töö on siis, et vaatad filme, saad selle eest raha ja kõik. Nii lihtne see ka pole. Et saada kokku korralik programm, tuleb väga palju saasta vaadata ja seda ei soovita küll kellelegi. Et jõuda tulemuseni, läheb väga palju aega, see võtab silmad läbi ja palju öötunde.

Nüüd, kus ma festivalil olen, ei taha ma isiklikult enam ühtegi filmi näha - vaatan lihtsalt, et eriüritustega oleks okei ja kõik toimiks. Aga kui vaadata neid filme, üks halvem kui teine, siis erutav on just teadmine, et kuskil peab see «maasikas» olema, ja selle üles leidmine pärast kümne halva filmi nägemist on tõeliselt hea tunne. Olgugi et ise pole seda filmi teinud, tekib ikkagi selline maadeavastaja tunne. Kahekordselt hea tunne tekib siis, kui publik jagab su arvamust ja ütleb, et sa polegi eksinud. Sellepärast ongi see töö erutav. Tahad näha, kuidas teised reageerivad, kuidas rahvas tuleb kohale ja ütleb pärast filmi, mis meeldis ja ei meeldinud.

Juubel juubeliks. Meie tunneme, et festivalil on arenguruumi küll ja küll, mis on hea tunne. Kui praegu käib 3000-3500 vaatajat, siis võiks vabalt ka rohkem olla, aga see pole kunagi eesmärk omaette. Siin käib mõnus seltskond ja fiiling on hea. Lisanduvad kohalikud, kes festivali varem pelgasid. Paljud pelgavad seda siiani... vanemad inimesed just ikka küsivad, miks on vaja õudusfilmide festivali siia Haapsallu. Eks me ikka seletame, et see õudus on ainult üks osa ja tegelikult on tegemist kultuuriüritusega ja normaalsete filmidega, mis on erinevad teistest, aga mitte halvemad. Ja Haapsalust saabki nii selline filmivaatamise meka.

Programmi koostajana tunnen tänavu, et filmid on paremas balansis. Leidsin tänavuseks filme, mis on suuremale sihtgrupile. Kui vaadata suure saali programmi, siis mina veedaks rõõmuga terve laupäeva siin kultuurikeskuses, kui ma oleks tavalise kinosõbra rollis, kellele sellist laadi filmid sobivad. Eriüritused on meil sel aastal ka rohkem esile toodud. Peale filmide vaatamise tahaks ju muud ka teha. Olemegi jõudnud sellele tasemele, et festival ei koosne enam ammu filmidest väikesele friigiseltskonnale, vaid hõlmavad suuri sihtgruppe, kellele pakume rohkem võimalusi siin festivalil aega veeta.»

Õhtul kogunes publik suurde saali, et näha Nacho Cerda lühifilmide triloogiat 90ndatest, kuhu kuuluvad «Ärkamine», palju kurikuulsust kogunud​ «Pärast elu» ja «Loomine»​.

Cerda on tänavu festivali erikülaliseks ning vastas pärast filmide lõppu publiku küsimustele, rääkides põhjalikumalt oma tunnetest ja mälestustest, mis kolme väga erineva surmateemalise teose tegemisest sai. Pikema ülevaate Cerda loomingust leiab siit.

Pärast seanssi oli juba kesköö, aga inimestel võimalik veel üht filmi näha, kusjuures valikuid oli palju. Kui enamik kogunesid uuesti suurde saali, et näha Iirimaal valminud hirmutajat, siis võimalusteks olid ka "Saksa äng" ning 1982. aasta märul «Kadunud tapluses» Chuck Norrisega peaosas, mis kuulub tänavusse Cannon Filmsi retrospektiivi. Õhtusel ajal võis kuulda paljusid kommenteerimas, kui lõbus oli kõiki oma jaburusega rabanud Cannoni ulmemuusikali «Õun» pärastlõunane seanss.

Need, kes selleks hetkeks filmide vaatamisest väsinud olid, kogunesid jälle Haapsalu Kuursaali, kus toimus suurejooneline juubelipidu. Palju rahvast võis silmata ka APTEKis, kus pidutseti neljapäeval.

Rasmus Rammo: Reedesele filmipäevale pani vägeva punkti iirlaste «Kanal», mida ma seni HÕFFil nähtud teostest vabalt kõige hirmsamaks võin nimetada. Film põimib omavahel tugevalt psühholoogilist ja šokeerivalt füüsilist õudusfaktorit ning teeb seda väga veenvalt ja naturaalselt. Seanss algas küll veidi peale keskööd, kuid lakkamatult kiire tempo ja pidevate suunamuutustega täidetud «Kanal» ei lasknud ka väsinumatel vaatajatel saalis uinuda. Julgen juba enneaegselt pakkuda, et just sellest filmist võib selleaastane publiku lemmik saada.

Rasmus Rammo: Selleaastase HÕFFi väheste dokumentaalfilmide hulka kuuluv «Electric Boogaloo» oli lõbus pilguheit Cannon Filmsi stuudio pöörasesse ajalukku. Olenemata sellest, et kõik dokis osalenud üksmeelselt kinnitasid, et kogu Cannoni toodang oli juhuslik, kaalutlemata ja kinokunstilises mõttes väärtusetu, tekitas «Electric Boogaloo» tahtmise just mõnda kõnealust odavfilmi vaadata ja selle kurikuulsa stuudio toodanguga põhjalikumalt tutvuda.

Ralf Sauter: Paljud filmisõbrad valmistusid kell 14:00 alanud traditsiooniliseks mälumänguks, mille auhindade seas olid pirakas pudel Jamesoni viskit ja Kosmose kinkekaarte. Priipääsmed Kosmosesse võitis filmifriikide tiim Ohtlik Viis.

Rasmus Rammo: kommenteerib nii: Äsja on lõppenud HÕFFi mahukas mälumäng, kus kõik soovijad oma filmialased teadmised kas meeskonnas või üksinda proovile võisid panna. Küsimused olid kokku kogutud filmimaailma eri otsadest, õudusele keskendusid neist vaid vähesed. Õigesti vastamiseks oli vaja kursis olla näiteks nii James Cameroni "Titanicu" tagamaade kui ka Eesti filmiklassikaga. Võitjatele jagati auhindu.

Kuna enne ja pärast mälumängu oli kultuurikeskuses vaba aega, küsisime erinevatelt HÕFFi fännidelt kaks küsimust:

1) Mis sinus HÕFFi puhul enim elevust tekitab?

2) Mis on su lemmik õudusfilm?

Filmiajakirjanik Maarja Hindoalla: «Praegu on vaid üks õhtu selja taga ja ei oska ette kujutada, mis järgmised päevad toovad - olen HÕFFil esimest aastat ka. Aga festivali korraldajate jutu järgi võib eeldada, et siin on lisaks õudsetele filmidele ka palju lõbu ja rõõmu, nii et see pole lihtsalt filmifestival, vaid suur tore pidu.

Ma ise pole õudusfilmidele nii palju tähelepanu pööranud. Aga viimasel ajal, kui PÖFFil olid «It Follows» ja «Goodnight Mommy» - vot need olid sellised, mis tähelepanu tõmbasid. Tundub küll, et on häid ja huvitavaid õudusfilme viimasel ajal. Grazis Diagonalel oli näiteks «Homesick», üks hea teos, mis oli osaliselt õudusfilm. Hiljuti on tulnud õudusfilme küll, mis mu tähelepanu köidavad.»

Rääkisime ka kaksikvendade Henryk Johan ja Ra Ragnar Novodiga, kelle huvi filmide ja videomängude vastu on piiritu ning kes aitasid kokku panna ka tänavust lühifilmide programmi.

Henryk Johan: «HÕFFi juures erutab kõige rohkem seltskond, festivalimelu ja filmide seansid, mis on alati ääretult meeleolukad. Tänu publikule. Seega HÕFFi suurim väärtus on selle publik. Mida rohkem inimesi, seda rohkem nalja ja naeru. Publik oskab reageerida ja austada filmi. Minu lemmik õudusfilm on Ridley Scotti «Alien»... sest ulmet ja õudust kokku panna on alati geniaalne!"

Ra Ragnar: «Mind erutab HÕFFi juures muidugi alati seltskond, aga ka see, et saab näha väga kummalisi õudusfilme, nagu need Nacho Cerda lühifilmid, millest näiteks mina ei teadnud midagi. Ja seekord erutab see, et on eriti palju kodumaised lühifilme, nende seas Sander Jahilo «Rauapuudus« ja Einar Kuuse «The Most Beautiful Day»... neid ma ootan kõige rohkem, kuna need on Eesti omad. Lemmik õudusfilmiks nimetaksin «Evil Dead 2», sest see on splätter, komöödia, õudus, geniaalselt lavastatud. See on suur, jõle, haige ja tohutult suurepärane film.»

Filmiajakirjanik Laurence Boyce: «See on väga lahe festival. Võiks arvata, et siin on ainult väga spetsiifilised linateosed, aga antud festival on tõestanud, et võimalik on näidata väga erinevaid, ja eriti oluline on, et niisugune üritus toimub mitte ainult väikeses riigis, vaid ka väikeses linnas. Minus tekitab elevust, et siin on palju häid filme, mis inimestele meeldida võiks, kuna ka Eestis pole žanrifilmidel erilist ajalugu. Inimesi, kes teeks žanrifilme. Nüüd on näiteks tüübid Kinosaurus Filmist, kes teevad praegu lühikest žanrifilmi nimega «Karv». Just HÕFF aitab niisugused tegelased mugavalt kokku tuua ja see on oluline, kuna sellises väikeses riigis on keeruline valmis teha žanrifilmi. Lemmik õudusfilmidest rääkides pean välja tooma George A. Romero, kelle «Dawn of the Dead» ei ole lihtsalt õudne, vaid ääretult intelligentne, sisaldades ka teravat sotsiaalset kommentaari. Kindlasti tuleb mainida ka vana «The Wicker Mani» - mitte seda hirmsalt halba uusversiooni, vaid 1973. aasta filmi, mille tegi Robin Hardy ja kus mängivad Christopher Lee ning Edward Woodward. Seda pole paljud näinud. Tõeliselt briljantne õudusfilm.»

Festivali pikaajaline fänn Mart Sander: «Mina pole ühtegi aastat vahele jätnud. Et pean täna vahepeal ära käima ja vahele jätma neli filmi, on lausa omaette tragöödia. Paelub see, et festival on selline natuke klubiline üritus, kus kohtuvad üksteisega inimesed, kellega muidu ei kohtuks. Inimesed, keda ühendab selline perversne armastus õudusžanri vastu. Üleüldse olen festivali juhile Maria Reinupile väga tänulik, et ta seda teeb - ükski naine pole mulle pakkunud nii palju rahuldust kui Maria seda juba festivaliga kümme aastat teeb. Lemmik õudusfilm... mulle õudselt meeldivad Mario Bava filmid ja mul on hea meel, et üks neist ka eile kavva võeti. Mõned on tal palju hoogsamad ja ka värvilisemad. Üks isiklikke lemmikuid on selline vana film nagu 1963. aasta «The Haunting», mis on üks kõige õudsemaid filme, mida tean. Seda ma esimest korda nii nägingi, et olin üksinda ja mulle hirmsalt meeldis. Ja muidugi mu elu esimene õudusfilm, mida nägin, kui olin viie- või kuueaastane - «Saragossast leitud käsikiri». Poola film kuuekümnendatest, mis oli selline murdepunkt mu noores elus. Film, mida ma ei unusta. See oli muuseas ka Kurt Cobaini lemmik. Ja ka Roger Cormani fänn olen - just nende Poe ekraniseeringute, mis ta ammu tegi.»

FOTO: Ralf Sauter

Samal ajal läks Rasmus Rammo filmi vaatama ja õigesti tegi:
Hollandlaste puhtavereline õudusfilm «Laugas» on tugevalt eurooplaslik ning esindab ilusti siinpool lompi vändatud horrori tugevamaid külgi. Vaatajat võlutakse nõiduslikkuse ja müstikaga, õudusfaktor ei ole liialt pealetükkiv ning ka jõhkrust peab suuremas osas vaataja endale vaimusilmas ise ette kujutama. On näha, et HÕFFi kava on tänavuselgi aastal kokku pandud erilise tähelepanelikkusega, kuna siiani nähtud üksteisest nii sisu kui ka tooni poolest totaalselt erinevad filmid on kõik oma stiili kõrgklassi kuulunud.

Neljapäev, 23. aprill

HÕFFi plahvatusliku avashowni on jäänud vähem kui kaks tundi. Juba võib kultuurikeskuses näha eufoorilisi noori, kes lasknud muuta ennast zombiks või mõneks ikoonilisest tegelasest tuntud õudusfilmist.

Kuigi festival on alles algamas, pakub juba soodsa hinnaga süüa HÕFFi kohvik. Läheduses asuvas suitsuruumis võib silmata järjekordset zombit sigaretti nautimas.

Suur saal on valmis pandud, et saaks linastuda festivali avafilm - pöörane «Turbo Kid».

Tänavuse HÕFFi programmi ja ürituste kohta annab infot spetsiaalne ajaleht, mille kaanel ilutseb Ruum 414 loominguline kujundus.

Sel aastal on suure saali ukse juures avatud ka Jamesoni baar, kust saab kvaliteetset märjukest.

FOTO: Ralf Sauter ja Rasmus Rammo

Grimeeritud noored valmistuvad korralikult ette valmistatud avasõuks ja tuletavad koos meelde kava.

HÕFFi traditsiooniline zombide paraad algas täpselt kell 18:30 ja kulges mööda Posti tänavat kultuurikeskuseni, kus toimuvad festivali seansid. Paraadil ei kohanud sedapuhku ainult zombisid, vaid ka näiteks noormehi, kes olid kehastunud Michael Knightiks teleseriaalist «Knight Rider» ja Marty McFly'ks menufilmist «Tagasi tulevikku». Kuna HÕFF on tänavu inspireeritud just 80ndatest, võis paraadi käigus kuulda ka selle ajastuga seostuvat muusikat, mis kostus üle paraadi jaoks suletud Posti tänava, sh «Knight Rideri» tunnuslugu.

HÕFFi 1980. aastate maigus korraldatud retrohõngulise avaparaadi staariks on kahtlemata David Hasselhoffi rääkiv auto KITT «Knight Riderist». Kohal on ka vanad vihavaenlased Jason Voorhees ja Freddy Krueger, kes rahva rõõmuks üksteisele hoope jagavad.

FOTO: Ralf Sauter ja Rasmus Rammo

Põhjalikult läbimõeldud paraadile, mida oli vaatama tulnud palju kohalikke, järgnes kultuurikeskuses avafilmi «Turbo Kid» linastus, mille juhatas sisse festivali juht Maria Reinup. Neiu nägi ränka vaeva, et ignoreerida linnupeadega tüüpe, kes on tänavu HÕFFi maskottideks ja hea näide festivali sürrealistlikust olemusest - nokkade ja ümmarguste silmadega Doc ja Marty, kelle nimed ja riietus on võetud vanast hitist «Tagasi tulevikku», andsid kõik endast võimaliku, et Reinupil oleks laval võimalikult ebamugav, ja saal paistis naerupahvakute järgi koomikat nautivat. HÕFFil pole tavaliselt kultuurikeskuse avakõnes nii palju näitemängu ja improvisatsiooni olnud. Seekord liikusid saalis ringi ka õudusfilmide tegelasteks riietunud noored ja püüdsid «Turbo Kidi» nautima tulnud rahvast hirmutada-üllatada.

Filmi «Turbo Kid» järel vaatajatega kõnedes jäi mulje, et sellest sai korraliku nostalgialaksu. Postapokalüptilises laastatud maailmas aset leidev film on dekoreeritud vanamoeliste mänguasjade, koomiksite, videokassettide jms - nüüdseks oma praktilise väärtuse minetanud esemetega, mida suurem osa festivali külastajatest seostab just lapsepõlvega. Ühtlasi võib filmi puhul silmas pidada ka lapselikku ja ekstsentrilist huumorit ning ebaloomulikult ekstreemset vägivalda - need on omadused, mis HÕFFi publikut võluma kipuvadki. Absurdimaigulise «Turbo Kid» puhul tekib tunne, et selle on teinud inimesed, kes on südames ikka veel lapsed ja tahtnud teha väikest pööraselt verist filmi, mis oleks täidetud kõige kallimate leludega noorusest.

Festivali pöörane avafilm on lõppenud. «Turbo Kid» on üks verisemaid, kuid samas ka lõbusamaid ulmemäruleid, mida mu silmad näinud on. Hullumeelsusest igal juhul vajaka ei jää.

FOTO: Ralf Sauter ja Rasmus Rammo

HÕFFi külastajate lõbus meeleolu ei kadunud ka siis, kui oli aeg ette võtta pooletunnine sõit müstilise Ungru mõisa juurde, kus linastus Mario Bava nõiduslik «Saatana mask», mida juhatas sisse festivali pikaajaline fänn Mart Sander. Mees rääkis pikemalt ka lossi põnevast ajaloost, kasutades vahepeal ka inglise keelt, unustamata Helsingist ja mujalt saabunud inimesi, keda on Haapsalus seekord üllatavalt palju. Vabas õhus vaatamiseks sobis atmosfääriline ja ladus «Saatana mask» suurepäraselt - vaadata niivõrd lagedas ja kummituslikus paigas filmi, kus domineerivad salapärased varjud ja ulguv tuul, oli täiesti sobilik. Vaatajad elasid filmile selgelt kaasa, kartmata oma tundeid ka väljendada ja mitte hoolideski kõvast külmast. Kuna GoBus viis huvilised kohale ja ka tagasi, oli see käik eriti mugav, ja mis kõige parem - teel tagasi toimetas buss kogu rahva festivali klubisse APTEK, kus oli võimalik hubases õhkkonnas vahetada muljeid juba näidatud filmide kohta, kusjuures Maria Reinup isiklikult oli diskoriks.

FOTO: Ralf Sauter ja Rasmus Rammo

Esimesest päevast võib igatahes järeldada, et programm on eriti mitmekülgne ning külastajaile on antud veelgi rohkem võimalusi suhtlemiseks ja vennastumiseks, mis paljude jaoks on HÕFFi puhul eriti atraktiivne. 

Ungru lossi varemetes aset leidnud eriseansil oli vaatamiseks Itaalia filmiajaloo ühe olulisema režissööri Mario Bava lavastatud «Saatana mask», mille juhatas mitmekeelselt sisse Bava teoste suur austaja Mart Sander. Aprillikuine õhtu oli küll jahe, kuid salapärased varemed sobisid filmi atmosfääri ja kummituslikkusega suurepäraselt.

FOTO: Ralf Sauter ja Rasmus Rammo

Tagasi üles