Ilmus seni puudunud peatükk Eesti kultuuriloost

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prof. Peeter Järvelaiu raamatu Historia iuris Estoniae esitlus.
Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia professor Peeter Järvelad esitles uue raamatu "Historia iuris Estoniae. Eesti Õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu"
Raamatu autor jagab autogramme.
Prof. Peeter Järvelaiu raamatu Historia iuris Estoniae esitlus. Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia professor Peeter Järvelad esitles uue raamatu "Historia iuris Estoniae. Eesti Õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu" Raamatu autor jagab autogramme. Foto: Albert Truuväärt

Eile esitles Tallinna ülikoolis oma uut teost, «Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu“» (Kirjastus Argo), õigusajaloolane,  TLÜ õigusinstituudi professor Peeter Järvelaid.

Tegemist on sisuliselt Eesti kultuuriloo seni puudunud osaga, mis puudutab õiguskultuuri. Esmakordselt jälgitakse ülevaatlikult ja isikuti õigushariduse kujunemist Eesti aladel, alates õigusteaduskonna loomisest  Tartu ülikooli eelkäijast Academia Gustaviana’s 1632 ja lõpetades akadeemilise õigusruumi väljavaadete ning Eesti võimalustega  21. sajandil. Õigushariduse ja õigusteaduse kuuluvuse kultuuri määrab ära juba selle keelepõhisus. Ehkki Eesti õigusmõistmine rajaneb Mandri-Euroopa traditsioonil (Rooma õigusel), mis omandas akadeemilise kuju 1088. asutatud läänemaailma vanimas, Bologna ülikoolis, on see kantud Eesti ajalookäigu eripärast. Järvelaid portreteeribki tervet galeriid Eesti eri aegade juuraprofessoreid ja õigusteadlasi, tehes seda kaasaelavas stiilis. Palju ruumi pälvib sõjajärgse  õigushariduse ja õigusteaduse käekäigu esitlus, sh  «Koobi ajaks» tituleeritud  1970 – 1988, osalt sellestki tingituna, et Järvelaid on olnud seotud üliõpilase ja õppejõuna Tartu ülikooliga  1970-ndate algusest kuni uue sajandi vahetuseni, mil ta valiti Akadeemia Nord professoriks.

Järvelaidi  monograafia lugemisest ei pääse tänapäeval tõenäoliselt ükski tegevjurist, kes tahab mõista oma kutsumuse ja ameti-identiteedi juuri. Selles on aga palju õpetlikku ka iga teise Eesti kultuurihuvilise jaoks.

Tagasi üles