Kristjan Randalu vormis «Entel-tenteli» uueks

Kristjan Randalu riietas uude kuube Vinteri «Pipi Pikksuka», Kikerpuu «Võilille» ja teised popid lastelaulud. Foto: Hedvig Hanson

Kes märkab plaadipoeriiulil Kristjan Randalu uut albumit «Enter Denter» ja hakkab tuttavakõlalises pealkirjas kahtlustama seotust «Entel-tenteliga», neil on õigus – džässpianist Randalu on meenutanud oma lapsepõlve muusikalisi mälestusi ning eredaimad palad arranžeerinud ja orkestreerinud. Tulemuseks muusika, milles on midagi nostalgiliselt tuttavat ja samas täiesti uut.

Eelmise aasta Klaaspärlimängu festivaliks valminud kava on elavas esituses uuel plaadil – Kristjan Randalu Tartu Ülikooli aula valgel Steinway klaveril ja Tallinna Kammerorkester.

Kontserdi esimeses osas esitatakse Randalu Londonis 2002. aastal komponeeritud neljaosaline programmiline süit «Nach dem Anfang vom Ende» («Pärast lõpu algust»). Teose kirjutamist on Randalu sõnul mõjutanud asjaolu, et ta oli esimest korda pikemalt võõrsil ja tegu on muusikaga, millel konkreetne seos juhtumitega autori elus.

Samuti oli see Randalu jaoks esimene katse kirjutada keelpillidele, ühendades need improvisatoorse klaveriga. Esimeses osas «Der Weg Weg» («Äramineku tee») annab tooni vasardav do-noot, mis kestab kogu osa vältel – pikk teekond, meenutus olnust, ehk isegi hirm tundmatuse ees.

«Psühholoogiline põnevik» jätkub ka teises ja kolmandas osas, laiaspektrilise dünaamika, ärevate harmooniate ning aktiivsete rütmifaktuuridega ärevust ja pinevust kruvivale muusikale toob selguse ja leevenduse impressionistlik neljas osa «Regenbogen» («Vikerkaar»). Selgelt võib kujutleda pastelseis toones vikerkaart, mis ilmub päikeses ja vihmas.

Vihm aplodeerib

Publiku plaksutused teose lõpus mõjuvad kui vihmapladin, kujutlusest saabki reaalsus kõlapildis.

Tegelikult tähistab see kontserdi esimese osa lõppu.

Teine osa – «Enter Denter». «Maailma esmaettekanne,» ütleb Randalu ise muigega. Töötlus Uno Naissoo «Hiirejahist» on veel lõbusam kuulata, kui teada, et üle-eelmisel talvel metsatalus «Entel-tenteli» seadeid kirjutades pidas helilooja tõepoolest sügisel majja kolinud hiirtele jahti.

Arvatavasti tuntuim eesti laste unelaul, Eino Tambergi «Karumõmmi unelaul» saab uue tähenduse – õhuline klaverisoolo on kui kirgas unenägu, millest vilgas mesimummu-teema äratab. See teos on juba originaalis geniaalne, Randalu orkestratsioonil jääb vaid üle toetada kõrvupaitavaid harmooniaid.

Ülo Vinteri «Pipi Pikksukk» on tantsuline ja haarav, kuid variatsioonid, kus klaver üksi teemat töötleb, on sügavalt mõtlikud, nagu tahaks avada selle krutskitüdruku hella poolust.

«Nuku hällilaulu» oli aga Randalu valinud täiusliku lihtsuse pärast, ja austades seda lihtsust, on ta mänginud seda «džässimehe moodi» lihtsalt.

Oma pill

«Entel-tenteli» teema lõpetab Kustas Kikerpuu «Võilill» – siin on aimata Jaan Räätsa orkestratsioonitunni mõjusid. Orkestrantidel on, mida mängida, ja kõladki on ühele sõjakale umbrohule sobivalt kakofoonilised.

See, et Kristjan Randalu klaverimäng on meisterlik ja tehniliselt perfektne, on teada ja maailmakonkurentsis elementaarne, head meelt teeb muusiku uus pale – võime kirjutada mitmekülgset muusikat orkestrile, segades klassika ja džässi kõlad.

Randalu sõnul on koostöö Tallinna Kammerorkestriga ja saadud kogemus viinud teda muusikas sammu enda olemusele ligemale.

Aplaus ei taha lõppeda. Lisaloona kõlab Randalu haarav versioon rahvalaulust «Igaühel oma pill», seekord pealkirja all «Igaühel oma klaver ja orkester».

Juba sellepärast tasub Kristjan Randalu ja kammerorkestri kontserdile minna, et näha publiku ja esinejate rõõmsaid nägusid, kui tuttav teema algab ja tundub, et paljud tahaksid laulda kaasa: «Pill-pill-pill, tirilill-lill...»

Esitluskontserdid 16.09 Tartu Ülikooli aulas, 17.09 Tallinna Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis.

Plaat

Kristjan Randalu ja Tallinna Kammerorkester
Enter Denter