Anarhia – see ei ole naljaasi

Onu Bellat õnnitleb raamatu ilmumise puhul vana sõber, näitleja ja punkluuletaja Merca. Foto: Sille Annuk

Mihkel Raud on seljatatud! Onu Bella verivärske «Ma võtsin viina» on sama skandaalne raamat kui «Musta pori näkku». Isegi kõvem.

Tuntud nimedelt teki äratõmbamist on Bellal vähem, kuid mõnusat huumorit ja stiili rohkem. «Ma võtsin viina» on just stiilne raamat. Kordagi ei hakka kepist, vandaalitsemisest ja alkoholist läbi imbunud teose pärast paha või piinlik.

Kuigi raamatu esikaanel ilutseb plönn, mis teatab, et see pole alla 16-aastastele soovitatav, ei pea hoiatust liiga tõsiselt võtma. Tegemist on ikkagi turundustrikiga. Bella ei idealiseeri olnut. Ta on aus. Ta ei pooseta. Kui palju leidub raamatus ilukirjanduslikke liialdusi, teab ainult autor ise.  

Seksist peaaegu mitte midagi

Raamatu esimesed peatükid, kus tegutseb rühmitus Fantomas, pärinevad justkui heast lastekirjandusest, ainult et marakratt Igor ja ta sõbrad huligaanitsesid päriselt – pildusid suitsupomme, piilusid naistesauna, loopisid Molotovi kokteile ja täitsid ebasõbraliku vanamehe kuivkäimla vanapaberiga.  

Raamatu sissejuhatuses kirjutab Mart Juur, et ajal, kui eesti kirjandus kubiseb nilbustest, eriti seksist, jääb Onu Bella maitsekaks ja väljapeetuks: ta räägib mõndagi keppimisest, nikkumisest, nussimisest ja tahapanemisest – kuid seksist mitte sõnagi. Juur eksib! Lehekülgedel 116 ja 117 leiab siiski kaks korda sõna «seks»!

Aga see pole sugugi põhiline. Põhiline on anarhia. Ja anarhia pole naljaasi. See 1982. aastal Lelle malevas Bellale, sõprade jaoks tollal lihtsalt Maxile öeldu on rohkem tõsi, kui raamatut lugemata arvata võiks. Sest õige anarhist tundis end vabana, riietudes räbaldunud velvetpükstesse ja päevinäinud hommikumantlisse (Onu Bella tollane outfit!).

Peale selle tuli juua hommikust õhtuni Agdami, Portveini 72, Solntse v Pokale, Solntsedari, Moldaavia portveini või õlut. Lisaks pidi õige anarhist labida või kirvega või kui parasjagu neid esemeid käepärast polnud, siis kas või praepanniga lammutama poolenisti mahajäetud maja, kusema kassettmagnetofoni kassetihoidikusse, võtma petipiimavanni jne. No ei ole ju naljaasi! Kusjuures Bella kirjeldab anarhitsemist mõnusa irooniaga.

Kuhu jäi Bella ja Öörahu?

Lõbusat lugemist pakuvad Onu Bella meenutused õpetajaelust Narvas, Tuleviku Eesti Erakonna loomisest ja teatritegemisest koos Linnar Priimäega. Hingekriipivalt valus-ilusana mõjub peatükk «17. september 1979», just siin tuleb välja Igor Maasiku tundlik kirjutamisstiil. Mõtlemapanev, oskuslikult ülesehitatud on peatükk «Ma võtsin Virumaal viskit». Nii et Bella raamatu noodistik on mitmekesiselt varieeruv.

«Ma võtsin viina» saab liiga kiiresti läbi. Viimastes peatükkides Bella hoog raugeb ja lõpp vajub natuke ära. Raamatu suurim miinus on aga muusikakollektiivi Onu Bella ja Öörahu aegsete meenutuste puudumine. Väga kahju! Õnneks sahistatakse, et ta plaanib selle ülimalt kirevast eluperioodist eraldi raamatut.

Ah jaa, milline inimene on Igor Maasik, seda raamatust teada ei saa. Tegemist on ikkagi teki alla piiluva Onu Bella autoportreega.

Raamat

Igor Maasik

«Onu Bella.
Ma võtsin viina»

Kirjastus Menu
2010