Eduka sügisfilmi valemiks on naer: mõjub nagu ravikuur tee ja maasikamoosiga

Pariisi taeva all: kodutu Bazil (Dany Boon). Foto: Kaader filmist

Kui ühe hea suvefilmi edukuse pandiks loetakse lihtsat valemit – rohkem möllu ja vähem mõtlemist –, siis missugune oleks ühe ideaalse sügisfilmi definitsioon? Ma ei tea, kas säärast mõistet üldse kusagil on juurutatud, aga ilmselt poleks seesugusele filmile nagu Jean-Pierre Jeunet’ komöödia «Mikmakid» osanud küll paremat ekraaniletuleku aega soovida.

Pimedate sügisõhtute nohuses ootuses mõjub linateos organismile nagu külmetusvastane kuur kuuma tee ja maasikamoosiga, pits viina küüslauguga takkajärele. See on üks paganama hea sügisene meelelahutus, mõnus vitamiinilaks ja n-ö kampsunifilm küll mitmete nõrkade külgedega, aga viimased kompenseerib lavastaja siiras ja lapselik soov panna vaataja uskuma muinasjuttu heast elust ja õnnelikust tulevikust.

Missiooniga mees, kuul peas

Filmi keskmes seisab lihtsameelne Pariisi linnakodanik Bazil, kelle saatuse on määranud pooljuhuslikult pead tabanud ja sinna kinni jäänud püssikuul. Mees küll elab, aga teadmine, et iga kell võib saabuda ajusurm, on temast teinud tööta ja alalise elukohata eluheidiku.

Bazilil on missioon. Ta soovib kätte maksta relvatehase omanikele, kes on vastutavad nii peas istuva püssikuuli, aga ka miini eest, mis tappis kunagi tema isa. Koos sõpradega, kellest igaüks paistab silma mõne omapärase oskuse poolest ja kes elavad prügimäe keldris äravisatud asjadest kasutamiskõlblikke vidinaid tehes, astutakse vastu Koljatile, kelle seljatamine publikule naerumuige näole peaks manama.

Režissööri sõnul andsid «Mikmakkide» väntamiseks peamise tõuke need, kes toodavad relvi «heast tahtest rahu nimel». Siit oli juba hea edasi liikuda kättemaksudraamani, milles seltskond veidrikke asub missioonile, paljastamaks selle inimsusvastase tööstusharu tegelikku eesmärki – tappa valimatult ükskõik keda ükskõik kus maailmas.

Et relvatööstus ei eksisteeri kunagi lahus võimust, antakse filmis vastu näppe ka kõige kõrgematele Prantsusmaa võimuritele, mis lisab muidu rõõmsameelsele komöödiale poliitilise farsi tunnusjooni.

«Seitse pöialpoissi lähevad «Võimatule missioonile»» kaasajastatud versioonil on muidugi üks suur nõrkus. Siin ei ole samasugust tegelaskuju nagu Jeu­net’ kuulsaimas filmis, samuti Pariisis kulgevas «Amelie’s». Sellist, kellele tõeliselt kaasa tunda ja elada. Tõsi, Bazili rollis üles astuv prantsuse populaarne koomik Dany Boon on kohati ideaalne, nagu möödunud sajandi Keatoni või Chaplini reinkarnatsioon, kuid tal puudub see maagiline «miski», mis oli Audrey Tautou’l.

Täit naudingut takistab saamast ka kogu Jeunet’ varasem looming, eriti aga tema debüütfilm «Delikatessid», kust režissöör on ehk liiga otse laenanud, eelkõige tehnilise arsenali mõttes.

«Delikatesside» vari

Kõigest muinasjutulisusest hoolimata, mida «Mikmakid» meile pakub, olgu selleks kas või kirkad värvid või naiivne lõpplahendus, ei ole tegemist fantaasiafilmi, vaid sci-fi elementidega tõsielukomöödiaga, nii totralt kui see ka ei kõla.

«Sõrmuse isanda» filmide stiilis fantaasiat Jeunet’ ei salli, rohkem on talle mokkamööda idee, et kunagi valitsevad maailma robotid. Nii poleks imestada, kui visuaalimeister, kes on andnud oma panuse ka ühte paremasse ulmefilmisaagasse «Tulnukas», pöörduks üsna pea tagasi kui mitte niisama jaburalt hääna mõjuva komöödiaga nagu seesama «Mikmakid», siis ootamatult kummalise filmiga kindlasti.

Uus film kinolevis
«Mikmakid»
Režissöör Jean-Pierre Jeunet
Prantsusmaa 2009
24. septembrist Tallinnas Artise kinos