«Orpheus»: karikatuur, mis on kaotanud oma objekti

Vanemuise «Orpheus põrgus» oli muusikaliselt parem kui lavastuslikult. Esiplaanil Alla Popova, vasakul nimiosatäitja Andres Dvinjaninov. Foto: Aldo Luud

Tartu Vanemuine jätkab Jacques Offenbachi loomingu maaletoomist: kolm hooaega tagasi esietendunud ooperile «Hoffmanni lood» lisandus läinud laupäeval sama autori tinglikult operetiks tituleeritud «Orpheus põrgus» (1858), mis viimase seitsmekümne aasta jooksul meie kutselistes teatrites lavale polnud jõudnud.

Tegu on kerge ja kerglase, kuid samas väga nõudliku materjaliga. Hea dramaturgia lavastab end teadagi paljuski ise, ent «Orpheus põrgus» ei ole hea dramaturgia. See on antiikmütoloogia ainetel paroodia, mille laulud ja vahemängud toimivad üksnes vormilise karkassina. Offenbach vajab siin kõvasti abi, sest tema omaaegsete libretistide töö, kus pole paroodiale omaselt õigeid tundeid ega draamat, ei pidanud vastu kauem kui esmaettekande ajal Prantsusmaal võimul olnud valitsus. Seega tuleb see vorm igal uuel lavastusel – või peenemate detailide küsimuses koguni igal järgmisel etendusel – üha uuesti värske sisuga täita.
Pisut segane

Vanemuise «Orpheus», mis oli muusikaliselt (dirigent Lauri Sirp) mitu korda tugevam kui lavastuslikult (lavastaja Marko Matvere), polnud sellega hakkama saanud. Matvere lavastuse puudused, mida pole iseenesest palju, on kõik dramaturgilised. Ent seega paljuski fundamentaalsed. Tõlgendusvaeses interpretatsioonis jäi see lugu sisutuks ja sihituks ning koguni pisut segaseks.

«Orpheuse» libreto algne iroonia (Napoleon III aegse Prantsusmaa aristokraatia naeruvääristamine), mis on ajaga peaaegu täielikult kaduma läinud, vajab uut objekti nagu kõmuleht värskeid uudiseid. Ent keda või mida portreteerib ja pilkab Vanemuise lavastus? Marko Matvere kirjutab kavalehel: «Polegi nii tähtis, kes seal laval täna täpselt on – kas prantsuse kodanlased või tõesti jumalad ja kuradid […].» Leian, et on küll tähtis, lavastaja peab sellele küsimusele vastuse leidma, kõik muu on siin nn näitejuhi töö.

Meie ees on karikatuurid, see on lapselegi selge. Aga kelle või mille karikatuurid? Selles teostuses jäävad need pelgalt üle mängitud tegelaskujudeks, mingiteks kirjanduslikeks kreeka jumalateks, kelle näilise peedistamise varjus ajasid juba Offenbach ja Co hoopis muid asju. Või arvab Matvere tõesti, et Orpheuse ja Eurydike armuloo naeruvääristamine läheb veel kellelegi korda ajal, mil ka Romeo on juba ammu armastatud Juliast teatrilaval sülti keetnud?

Ainsa erandina tõuseb lavastuses esile moodsa ja manipuleeriva massimeediana esitatud Avalik Arvamus (paljulubav Maria Kallaste). Ent ka see otsekui sunniviisiliselt tehtud re-personifikatsioon ei suutnud ooperi loole ja lavastusele raami anda, publikut kõnetavast ning naerutavast sisust rääkimata.

Puudub teravus

Vanemuise «Orpheuse» satiiril puudub õige objekt ning koos sellega ka teravus. Eelesitatud tähelepanekuid peaks mingil moel kinnitama allakirjutanu statistiline tähelepanek, et esietendusel polnud kahe ja poole tunni jooksul mitte ühtegi saali raputavat naerukohta. Esimene korralik reaktsioon tuli alles opereti finaalis, kui sai selgeks see tehniline põhjus, mille tõttu Orpheus üldse Põrgust lahkudes tagasi vaatas ning seeläbi lepingu järgi Eurydike kaotas.

Puht-režiitehniliselt heidaksin ette ka õige lavastusliku rütmi puudumist; lavastaja polnud suutnud seda orkestriaugust kuidagi lavale peegeldada. Kui muusika lõppes, kadus enamasti ka tempo, mida annab teadupärast üleval hoida liikumisega. Ning selles osas oli Vanemuise «Orpheus» ühe prantsuse opereti kohta koreograafilises plaanis üpris staatiline.

Seatud tantsud püüdsid pilku (koreograaf Marika Aidla), ent neid oli vaid väike hulk. Offenbachi muusika puhul, mis ei kanna kogu oma koreograafilise potentsiaali juures peaaegu mitte mingit dramaturgilist funktsiooni, võinuks balletitruppi, mis Vanemuisel alati käepärast, hoopis rohkem kasutada ja/või nooruslikku koori veelgi enam liikuma panna. Kostüümid ja dekoratsioonid (kunstnik Liina Keevallik) olid fantaasiarikkad, ent ei pakkunud teist plaani, mida see lugu ise hädasti vajanuks.

Head pisirollid

See paljuski peategelasteta operett annab palju muusikateatri mõõtkavas väikeseid rolle, mille täitmisega Vanemuine hästi hakkama oli saanud. Enim jäid meelde Tõnu Kattai ja Jaan Willem Sibul. Viie päevaga kriisiabi korras Orpheuse rolli omandanud Andres Dvinjaninov pani end draamanäitlejana mittemuusikalistes stseenides hästi maksma, ent hoidis lauldes retsitatiivse stiiliga pigem targu madalat profiili.

Alati veetleva Alla Popova (Eurydike) hääl jäi selle materjali jaoks pisut suurooperlikult raskeks, ent lavastaja oli Vanemuise muusikatrupi tragöödiate primadonna meeldiva üllatusena ladusalt rääkima, karjuma ja liikuma pannud. Väga hea koomikuandega tenor Mati Kõrts, kellelt ootan alati palju, polnud Plutona lõpuni toimivat rollijoonist (veel) leidnud. Ka Atlan Karbi Jupiter vajaks mu meelest üle- või edasilavastamist.

Varem kaks maitsekalt omanäolist ooperilavastust (mõlemad tragöödiad!) teinud Marko Matvere jäi oma esimese operetirežiiga nii žanri kui konkreetse materjali nõudmistele alla. Paroodia, korrakem veel kord kõigile õpetuseks ja hoiatuseks, on kontseptuaalselt ja tehniliselt lihtne, ent dramaturgiliselt väga nõudlik teatrivorm.

Esietendus
Orpheus põrgus
Jacques Offenbachi operett
Lavastaja Marko Matvere
Osades Andres Dvinjaninov, Alla Popova, Mati Kõrts
Esietendus 25. septembril Vanemuises