Valentin Kuigile meeldivad Kalevipojad

Tauno Kangro aktsioonis, väike vaheldus Kalevipojale. Foto: Kaader filmist

See ei ole ärapanemise film – selline, mida vaadates võiks üks intelligent Tauno Kangro ja tema Kalevipoja üle jälle irvitada. See on kaine ja suhteliselt neutraalne dokument vaimu ja võimu vastasseisust ning koostöö võimatusest suurte üldrahvalike sümbolite, monumentide püstitamisega seoses. Aga ka ühest idealistlikust skulptorist, kes tegutseb justkui vaimu ja võimu vahepealses tsoonis – skulptorist, kes on valmis sõlmima suure unistuse nimel ka moraalseid kompromisse.

Selgub ka, et Tauno Kangro on julge mees. Julgeb erinevalt teistest tunnistada, et jah, astusin Keskerakonda, sest muidu oleksin kaotanud oma vanalinnas asuva korter-ateljee, sellesama, kus on küpsenud ka Kalevipoja idee. Ei aja udu. Ütleb avalikult kaamera ees, et tehti n-ö ettepanek, millest ei saanud keelduda. Ütleb välja ka selle, kes tegi, aga Valentin Kuik, diskreetsus ise, on varjanud selle kõiki huvitava detaili piiksuga.

Lõpuks mainib sedagi, kuidas talle on soovitatud end valimisteks üles anda, vastasel korral olevat Kalevipojaga lõpp.

Häälte kakofoonia

Tuleb tal seda ka tagantjärele kahetseda – Keskerakond pisaraid ju ei usu, või milline erakond usuks –, näitab aeg. Igatahes avab see huvitava külje sellest liiga suurelt mõtlevast ja kõnelevast, oma idee kõigutamatuses kaljukindlalt veendunud ja kangekaelselt selle nimel rühmavast paatoslikust, pisut traagilisestki tegelaskujust – miks mitte tänapäeva Kalevipojast, kellesugused on Kuiki viimasel ajal köitnud, kui silmas pidada ka Põltsamaale Sõpruse parki rajavat Ants Paju «Kümnest isamaalisest kõnest». Kangrostki väntab ta õigupoolest juba teist filmi, esimene oli «Kuju» aastast 2000.

«Kalevite kanged pojad» on viimase mõtteline järg, mille tegevus algab 2007. aasta jaanuaris. Kangrol on õnnestunud oma kolossaalne idee, Tallinna lahte püstitatav 21 meetri kõrgune Kalevipoeg linnale maha müüa. Teleuudisest selgub, et ta on võitnud vastava konkursi, millest võttis skulptorite boikoti tõttu osa küll üksnes tema ise. Võitja on tulvil lootust, sõlmitakse lepinguid, käteldakse, valmib kipsmudel, Savisaar ise käib seda uudistamas, aga üha enam hakkab teele veerema ka takistusi, vaja on ühte kooskõlastust, seejärel teist.

Siis plahvatab pomm – korruptsioonis kahtlustatuna vahistatakse Ivo Parbus, kes filmi alguses on sugereerivalt kõnelenud Kalevipoja kujust ja kõigist nendest ilusatest kaubanduskeskustest, millega Tallinna linna on õnnistatud, aga mille väärtusest «vaim» aru ei saa. Pealegi kerkib Vabaduse platsile üks teine kallis sümbol – Vabadussõja monument, mis kogu tähelepanu röövib.

Ka selle vormiga pole peale Jaak Aaviksoo ja Mart Laari vist keegi rahul, isegi president väljendab end diplomaatiliselt. Tallinna venelane Anton, kes end alkohoolikuks nimetab, põrutab otse, et see on jama, ebanormaalne – et tema paneb risti ikka kalmistule, aga nüüd kõrguvat see kogu Tallinna kohal.

Üldrahvalike sümbolitega kaasas käiv häälte kakofoonia on see, milleni Kuik välja jõuab.

Väärtus ajaga üksnes kasvab

Ons kompromiss võimu ja vaimu vahel, kogukondlik ühtsus veel ülepea võimalik, näikse ta küsivat. Selline nagu keskajal, kui Tallinna vaateid iseloomustas Jüri Kuuskemaa jutu järgi argise ja sakraalse sümbioos ning üksteise kõrval ja teineteist täiendades eksisteerisid nii kaubasadam kui taevasse kõrguvate tornidega kirikud, aga mis nüüd on vaimu järjepideva eiramisega jäädavalt kaotsi minemas.

«Kalevite kanged pojad» pigem peidab oma autoripositsiooni, kui laseb sel uljalt üle filmi lennelda. See pole iseenesest halb, halvem on fookuse hajumine, korraga üritatakse filmida nii portreed kui esitada üldisemaid küsimusi sümboleid sünnitava monumentaalkunstiga ikka kaasneva võimu ja vaimu vahekorra kohta. Õigupoolest on siin peidus mitu filmi.

Teisalt on Kangrot ümbritseva negatiivse fooni taustal värskendav, et autor ei suhtu portreteeritavasse eelarvamusega, portreteeritav ei osutu tühipaljaks vahendiks, illustreerimaks ideed, mis on peas juba varem valmis vormitud. Tundub ka, et Kalevipojaga seotud sündmused on arenenud rutakamalt ja ootamatumas suunas, kui Kuik on suutnud ette näha ja tagantjärele haarata.

Kindel võib olla ühes – see on film, mille tegelik väärtus saab aja jooksul üksnes kasvada.

Uus eesti film
«Kalevite kanged pojad»
Stsenarist ja režissöör Valentin Kuik
F-Seitse 2010
Alates 28. septembrist Tallinna ­kinos Sõprus