Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen?

Prantsusmaal elava eestlannast kirjaniku Katrina Kalda debüütromaan «Un roman estonien» jõuab eesti lugejateni loodetavasti kevadel. Foto: Catherine Hélie © Editions Gallimard

Ametlikult on Gallimardi kirjastuse Valges sarjas ilmunud «Un roman estonien» («Eesti romaan») 29-aastase Katrina Kalda debüütromaan.

Prantsusmaal kirjandust õppinud ja praegu nüüdiskirjanduse (sh Viivi Luige proosa) alal doktoritööd kirjutava Katrina Kalda sahtlis on kolm romaani. «Kirjastajat ma neile ei leidnud ja tegelikult ei otsinudki väga pingsalt, sest ei olnud tulemusega päris rahul,» tunnistab Katrina Kalda Postimehele.

19. augustil neljatuhandeses tiraažis – Gallimardi tavaline debüütromaani tiraaž – ilmunud «Eesti romaaniga» peaks Katrina aga väga rahul olema. Sest neljast kirjastusest, kuhu ta romaani käsikirja saatis, oli Gallimard ainus nii suur ja mainekas. Pealegi teadis Kat­rina, et Gallimardile postiga midagi saata on täiesti lootusetu – tuhandetest postiga saadetud käsikirjadest ilmub vaid mõni üksik raamatuna.

«Tegin seda rohkem naljapärast,» tunnistab Katrina. «Aga tuli välja, et nii lootusetu see polnudki, sest kuu aega hiljem helistati mulle kirjastusest ja teatati, et romaan pakub neile huvi.»

Siis algas Gallimardile omane pikk ja keeruline protseduur, mille jooksul loeb käsikirja läbi mitu toimetajat. Kord kuus tuleb kokku comité de lecture, kus sellised mainekad kirjanikud nagu Milan Kundera või J. M. Le Clezio arutavad sõelale jäänud käsikirju. Pärast seda langetakse romaani kohta lõplik otsus.

«Minu romaani kirjastamise otsusest sain teada detsembri lõpus ehk umbes kaks kuud pärast mainitud telefonikõnet. Vahepeal mõtlesin, et kui asjast ka midagi välja ei peaks tulema, siis olen ikkagi õnnelik, et sellised kirjandusmaailma tegelased üldse on viitsinud minu romaaniga tegelda!» räägib noor kirjanik.

Esmakordselt Eestis Katrina Kaldat Varraku blogis tutvustanud ajaloolane ja Varraku toimetaja Marek Tamm teab väita, et «Eesti romaan» on esimene eestlase algupärand, mis ilmub ühes viisakas Prantsuse kirjastuses. Tamme sõnul on Gallimard varem ainsa eesti autorina üllitanud 1997. aastal Emil Tode «Piiririigi» prantsuskeelse tõlke.  

Tähelepanuväärne on aga, et kümneaastaselt emaga Prantsusmaale kolinud Katrina Kalda kirjutas romaani prantsuse keeles, tegemist pole tõlkega!  

Laupäeval esitles Kalda oma romaani kirjandusfestivalil Manosque’is, kahe nädala pärast, 16. oktoobril kohtub ta lugejatega ja loeb katkeid romaanist Pariisi teatris Odeon.

Novembris on eesti-prantsuse kirjandussensatsioon oodatud Boréale’i festivalil Caenis, kuhu on kutsutud ka Sofi Oksanen. Kusjuures Prantsuse ajakirjandus ongi Katrina Kaldat nimetanud juba uueks Sofi Oksaneniks!

Mida tundsite, kui saite «Eesti romaani» kätte trükisooja raamatuna?

«Eesti romaani» raamatuna nägin esimest korda päeval, mil läksin Gallimardi, et kirjutada pühendused ajakirjanikele mõeldud raamatutesse. Konkreetselt pisteti mulle kätte pastakas, minu ette toodi kolmsada raamatut... see nägi tol momendil välja nagu kirjanduslik Hiina müür, veidi hirmuäratav selline!

Kuidas tutvustaksite «Eesti romaani»?

«Eesti romaanis» kirjeldab Theodore, följetoni tegelane, oma autori elu 90ndate Eestis. Samas räägib ta oma elust 80ndatel. Romaan käsitleb niisiis Eesti lähiajalugu. Mind huvitasidki Nõukogude Liidu kadumisega seotud muutused.

Samas, kohe esimeses peatükis ütleb Theodore, et ta ei ole ajaloolane ja et mingit ajaloolist tõde tema jutust otsida pole mõtet.

«Eesti romaan» käsitlebki osalt seda, kuidas ajalugu jutustatakse, muudetakse, ümber kirjutatakse. Üheks romaani teemaks on tõe ja vale seosed. Samas on see natuke irooniline raamat kirjanikest ja romaanidest, kirjanike ja nende väljamõeldud maailmade suhtest.

Kust saite «Eesti romaaniks» inspiratsiooni?

Eesti teemat olin käsitlenud juba eelmistes romaanides, nii et selle teema poole pöördusin üsna loomulikult. Mis puutub romaani struktuuri ja tegelastesse (Theodore räägib, kuidas tema autor tema kui tegelase välja mõtles), siis tõuke sain sellest, et olin eelmise käsikirja saatnud kirjastusele Les Editions de Minuit, mille direktriss oli küll huvitatud, aga arvas, et struktuuri tuleks rohkem töödelda.

Mõtlesin, et kui võtta följetoni struktuur ja seda parodeerida, ei jää mul muud valikut, kui teha tõsine töö narratiivse konstruktsiooni kallal. Sellest sündiski «Eesti romaani» tuum.

Miks selline pealkiri?

Pealkirja pakkus kirjastaja. Ta soovis esile tuua romaani «eksootilist» külge, toonitada, et raamat oli küll kirjutatud prantsuse keeles, aga autori poolt, kelle emakeel ei ole prantsuse keel.

Teiseks ongi raamatus tegelasteks August, kes kirjutab patriootilist Eesti romaani, ja Augusti romaani tegelane Théodore, kes suhtub oma autori ettevõtmisse küllaltki irooniliselt. Pealkiri viitab niisiis ka sellele, et raamatul on mitu tasandit, mille seas ka metaromaaniline.

Olete öelnud Eesti Ekspressile, et see romaan on eelkõige mõeldud lääne lugejatele. Kuidas suhtute sellesse, et Varrak ostis romaani tõlkeõigused ning arvatavasti juba kevadel on teie raamat eestlaste lugemiskapil?

Ekspressile ei ole ma midagi öelnud, sest nad ei ole midagi küsinud, vaid ilmselt leidnud informatsiooni Gallimardi internetilehelt www.gallimard.fr ja Marek Tamme artiklist Varraku blogist.

Kohtusin tõesti suvel Marek Tammega, kes pärast raamatu lugemist pakkus võimalust tõlkida romaan eesti keelde. Muidugi olin selle üle rõõmus! Eestlased ei leia kindlasti romaanist prantslasi paeluvat eksootikat. Aga loodan, et eesti lugejatele pakub huvi näiteks kirjanduslik mäng autori ja tema loodud tegelase vahel.

Teid on nimetatud ka uueks Sofi Oksaneniks, sest mõlemad kirjutate Eestist. Kas te ise tunnete mingit seost Sofi Oksaneniga?

Paralleel on meie vahel tõmmatud Prantsuse ajakirjanduses, ilmselt põhiliselt seetõttu, et tegemist on romaanidega, mis käsitlevad Eesti ajalugu enne ja pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Romaanid on siiski väga erinevad ja ei usu, et «Eesti romaan» puudutab kunagi nii laia publikut kui Sofi Oksaneni «Puhastus».

Prantsuse ajakirjanikud on «Eesti romaani» võrrelnud ka Moldovast pärit Nikolaï Lilini raamatuga «Urkas», mis on kirjutatud itaalia keeles. Olen nõus Marek Tammega, kes näeb selles Prantsusmaal (ja Lääne-Euroopas) tärganud üldist huvi Ida-Euroopa lähimineviku vastu ja samas ka autorite vastu, kes tulevad Ida-Euroopast ja kirjutavad keeles, mis ei ole nende emakeel.

Kes on teie kirjanduslikud eeskujud?

Eeskujudena mainiksin kindlasti Günter Grassi, Gabriel Garçia Marquezt ja Mihhail Bulgakovit, kelle teostest paelub mind eriti «Meister ja Margarita». Mind huvitavad autorid, kel õnnestub üles ehitada tõelised kirjanduslikud maailmad, püsida seda tehes realismi ja fantaasia piiril.

Mind huvitavad ka autorid, kes – nagu Grass või Prantsusmaal näiteks Claude Simon – teevad põnevat tööd süntaksi ja sõnavaraga.

Eesti kirjanikest aga tuleb kohe meelde Viivi Luik, ennekõike tema kaks romaani «Seitsmes rahukevad» ja «Ajaloo ilu». Neid olen korduvalt lugenud, alati sama rõõmu ja huviga.

Peate end prantsuse kirjanikuks, sest kirjutate prantsuse keeles. Kui tihedad on teie sidemed Eestiga?

Arvan tõesti, et põhiline on kirjaniku töö juures tema seos keelega. Keelel, milles kirjutame, on oma ajalugu.

Prantsuse keel näiteks on eriti tugeva kirjandusliku traditsiooniga ja kirjanik, kes kirjutab prantsuse keeles, kirjutab mingil määral vanemate kirjanike jälgedes või nende vastu.

Samas on mul Eestiga tugev emotsionaalne suhe, millele viitab juba see, et otse loomulikult soovin kirjutades rääkida just Eesti ajaloost, inimestest, linnadest, loodusest.

Eestisse tulen tagasi nii tihti kui võimalik ja tunnen – eriti teatud kohtades, nagu Nõmme linnaosa Tallinnas –, et olen kodus. Arvan, et võime reisida ümber maailma, aga lapsepõlvemaastikust ei lahku me päriselt kunagi.

«Eesti romaan» on viimse silbini lihvitud teos

Marek Tamm, ajaloolane

Tänavune kirjanduslik sügis Prantsusmaal on olnud Eestile tavatult helde: Sofi Oksaneni «Puhastuse» tõlge leiab järjest suuremat tähelepanu, Tammsaare «Tõe ja õiguse» viis roosakat köidet troonivad paljudel poeriiulitel ja Katrina Kalda «Eesti romaan» pälvib üha uusi soodsaid arvustusi. Põhjamaad on Prantsusmaal moes ja nende sõiduvees on avanenud väike aken Eestilegi.

Katrina Kalda «Eesti romaan» on romaan Eestist. See on romaan, mis segab osavalt tegelikkust ja väljamõeldist, mis näitab, kuidas kirjasõna hajutab piire tõe ja vale vahel. Eestist kõneledes räägib romaan ühtlasi Eesti väljamõtlemisest, sellest, kuidas erinevad inimesed jutustavad oma versioone Eestist.

Romaani tegevus paigutub 1996. aasta kevadsügisesse Tallinnasse, mõningate vaadetega ajas tagasi ja väljasõitudega maale. Lugu, mida romaan räägib, pole põrutav, pigem võrdlemisi klassikaline armukolmnurk rohmaka uusrikka Eeriku, tema kauni noore naise Charlotte ja luuserist kirjaniku Augusti vahel.

Kuid seda traditsioonilist lugu ei jutusta meile mitte keegi kolmest tegelasest või mõni kõiketeadev jutustaja, vaid hoopis üks kirjanduslik tegelane, kelle August on ellu kutsunud.

Nii saab kohe romaani esimestes lehekülgedest peale alguse tavatu kirjanduslik mäng, kus romaani peategelasest kirjanik kirjutab lehesabas följetoni, mille peategelane omakorda kirjutab raamatut, mida meie lugejatena käes hoiame...

«Eesti romaan» on viimse silbini lihvitud teos. Sellist põhjalikkust, millega Katrina Kalda on oma raamatu kirja pannud, kohtab eesti kirjanduses harva. Mulle jäi meelde ühes tema intervjuus tehtud tunnistus, et kõige magusam hetk romaani kirjutamises saabub siis, kui seda viiendat korda ümber kirjutada.

Või kuidas ta teisal mainis, et on viimased kümmekond aastat iga päev kirjutanud. Hea meel, et vaev on vilja kandnud. Ja loodetavasti saab tuleval kevadel lugeda romaani ka eesti keeles. Isegi kui siis on see paratamatult üks teine romaan.

Raamat

Katrina Kalda
«Un roman estonien»
Pariis, Gallimard 2010, 196 lk