Andres Kasekampi Balti riikide ajalugu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andres Kasekamp

FOTO: Peeter Langovits

Äsja ilmus rahvusvahelise kirjastuse väärikas sarjas inglis­keelne raamat Balti riikide ajaloost, autoriks ajaloolane, professor Andres Kasekamp. Marti Aavik uuris, kui erinevad kolm väikeriiki omavahelises võrdluses on ning kas Balti riikide saatused võivad ajaloos üksteisest lahku minna.

Kuidas te sellise raamatu kirjutamiseni jõudsite?

Viis aastat tagasi märkasin raamatusarja «Essential Histories», kus avaldatakse maailma erinevate riikide ajalugusid. Tegin kirjastusele ettepaneku.
Palgrave Macmillan on üks maailma suurematest akadeemilistest kirjastustest. Peakorterid on Londonis ja New Yorgis.

Tahtsin raamatu Balti riikidest avaldada just suures rahvusvahelises kirjastuses, et meie ajalugu pälviks rohkem tähelepanu. Ka mõni Eesti, Läti või Leedu kirjastus võib ingliskeelse ajalooraamatu välja anda, aga neil pole nii häid võimalusi levitamiseks. Palgrave Macmillani taolise kirjastuse raamatud jõuavad aga üsna kindlalt maailma tähtsamate ülikoolide raamatukogudesse, sest neil on selliste sarjade püsitellimused.

Sarjas on varem ilmunud tosin raamatut, näiteks USA, Venemaa ja Saksamaa ajalugu.

Viisite meid siis koos Läti ja Leeduga suurriikide sekka?

Mina pakkusin välja, et võiks teha Eesti ajaloo, aga sellest polnud kirjastus huvitatud, sest seda oleks raske turustada. Taheti Balti riikide ajalugu. Varem on ilmunud näiteks Madalmaa­de ajalugu, kus on koos Holland, Belgia ja Luksemburg.

Kõigepealt tuli teha täpsem ettepanek koos peatükkide jaotuse ja näidispeatükkidega, mille põhjal kirjastus otsustab, kas jätkata koostööd või mitte. Siis tuli käsikiri valmis kirjutada. Seejärel saatis kirjastus käsikirja anonüümsetele retsensentidele, kes andsid näpunäiteid, kus midagi parandada. Alles seejärel sõlmiti kirjastamise leping.

Kui kaua kõik see aega võttis?

Suure kirjastusega suhtlemine on palju aeglasem, kui kirjastamine meil Eestis. 2007. aastal hakkasin kirjutama, see võttis mul aega kaks aastat. Käsikiri oli tegelikult valmis aasta tagasi. Viimane aasta kulus küljenduse, korrektuuri ja ootamise peale.

Jõudsite raamatus välja 2009. aastasse. Kas kirjutasite selle siis hiljem juurde?

Jah, retsensentidele läinud käsikiri lõppes aastaga 2008. Kui kirjutama hakkasin, siis esialgu tundus, et lool on väga õnnelik lõpp: Balti riigid on pärast pikka traagilist ajalugu jõudnud Euroopa Liitu ja NATOsse. Kahjuks tuli peale finantskriis, mis on lõunanaabreid meist karmimalt mõjutanud. Oleks olnud natuke imelik lõpetada seda sõnagagi mainimata.

Millisele lugejale see raamat mõeldud on?

Võimalikult laiale publikule. Seda võib kasutada õpikuna ülikoolis. Samas on sarja nõudmine, et ka inimene, kes pole ajaloolane, peab saama seda lugeda – see ei tohi olla liiga keeruline.

Meil kirjutatakse ajalugu tihtipeale vanas heas saksa stiilis. Sünnivad mahukad raamatud, mis ei peaks ilmtingimata nii mahukad olema. Loomulikult tahab ajaloolane eksponeerida, kui palju ta on arhiivis tööd teinud. Inglise stiilis tuleb kokku võtta see, mis on oluline ning jätta kõrvale ebaoluline. Oskus eristada olulist ebaolulisest on asi, mida oleks vaja rohkem õpetada.

Minu jaoks tegi kirjutamise raskeks ka see, et inglise stiilis pole saksa teaduse moodi nummerdatud alapeatükke, mis lubab kerget liigendamist. Iga peatükk peab inglise stiilis algusest lõpuni sujuma. Kõik lõigud peavad olema kenasti ühendatud.

Tõenäoliselt on teil nüüd hea ja ajakohane ülevaade, kuidas kolmes Balti riigis ajalugu kirjutatakse. Milliseid erinevusi märkasite?

Torkab silma, et Eesti ja Läti ajalookirjutamises domineerib 20. sajand. Leedu ajaloos on varasematel aegadel tähtsam koht. Leedus on palju avaldatud keskaja ja varase uusaja kohta. Siis olid leedulased Kesk- ja Ida-Euroopas suured tegijad ja valitsesid suurte maa-alade üle. Ma kujutan ette, et kui mõni Leedu kolleeg mu raamatut arvustama hakkab, märgib ta kindlasti ära, et miks on kuulsusrikka suurvürstiriigi vallutuste kohta nii vähe kirjas.

Kas on õige öelda, et Balti riigid vöötas kokku vabanemine Vene impeeriumi võimu alt?

Jah, kõige loogilisem oleks kirjutada Eesti ja Läti ajaloost koos, sest need jooksevad rööbiti. Leedu ajalugu on kuni 20. sajandini palju rohkem seotud Poolaga. Samas kui mõelda Ameerika üliõpilase peale, kes mõne Ida-Euroopa ajaloo kursuse raames tahab tutvuda Balti riikide ajalooga, oleks palju oodata, et ta loeb kolme eraldi raamatut.

Kui oluliseks teguriks te kirikute erinevusi peate?

Meie jaoks on vähetuntud fakt, et reformatsioonil oli esialgu edu ka Leedus. 16. sajandil läks enamik Leedu kõrgaadlist reformatsiooniga kaasa, aga nad polnud luterlased, vaid kalvinistid. See eristas neid poolakatest ja nad kaitsesid oma identiteeti väga jõuliselt.

Olukord muutus tänu jesuiitidele, kes juhtisid 16. sajandi lõpus vastureformatsiooni, mis jäi peale. Esimene tähtis verstapost oli Balti riikide vanima ülikooli asutamine Vilniuses 1579. aastal.

Kui võrrelda Leedut Eesti ja Lätiga, siis esimene asi on lugemisoskus. Protestantism soosis emakeeles lugemist, katoliiklus mitte nii väga. 19. sajandi lõpus oskasid eestlased ja lätlased lugeda. Leedulased jäid arengus maha, ehkki ka seal oli lugemisoskus enam levinud kui Vene impeeriumis keskmiselt.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Leedust tohutu väljaränne, kuid erinevalt eestlastest ja lätlastest, kes rändasid itta, rändasid leedulased hoopis läände – Ameerikasse. Katoliiklaste suundumine Venemaa sügavustesse polnud nii soositud. Pärast Venemaa revolutsiooni olid Ameerika leedulased need, kes hakkasid täieliku iseseisvuse ideed ajama, enne kui kodumaal selleni jõuti.

Korvpall jõudis Leetu Ameerikast juba esimesel iseseisvusperioodil, mil Ameerika leedulased seda populariseerisid. Leedu oli 1930ndatel Euroopa meister.

Teie enda uurimisteema on 1930ndad. Kuidas oli seda osa kirjutada?

Meil tuntakse väga suurt huvi 1939. aasta sündmuste vastu, aga 1934. aasta pööre ei pälvi erilist tähelepanu. Sellest oleks tahtnud kirjutada palju rohkem. Mida paremini mõnda perioodi tunda, seda raskem on põnevaid seiku välja jätta.

Võiks ka ära mainida, et kuigi see ei ole paks raamat (umbes 250 lk), on varem samas sarjas ja samas mahus ilmunud näiteks Kreeka ja Itaalia ja Hiina ajalugu. Nende ajalugu on tuhandeid aastaid pikem, aga seda vähem jääb ju iga perioodi käsitlemiseks lehekülgi.

Nii et meie sündmused on keskmisest paremini esindatud?

Jah, võib öelda, et meil pole läinud sugugi kehvalt, kuigi ühes raamatus on kolm riiki. Võrdlev lähenemine on ka meile endale kasulik. Vaadata, kuidas on arengud kulgenud naabrite juures ja meil.

On palju juhuslikke sündmusi. Võiks näiteks mõelda, mis oleks meie kultuuris ja vaimuelus pikemas perspektiivis läinud teisiti, kui baltisakslastele mõeldud keiserlik ülikool oleks avatud hoopis Kuramaal, nagu üks plaan oli, mitte Tartus.

Oli päris keerukas ülesanne püüda kirjutada integreeritud võrdlevat käsitlust Eesti, Läti ja Leedu ajaloost, mitte lihtsalt kolmest maast rööbiti. Kuigi mõistagi eestlased, lätlased ja leedulased on peategelased, püüdsin kirjutada maa, mitte rahvuse ajalugu, st et kõik rahvused, kes on siinmail elanud ja tegutsenud, oleksid hõlmatud.

Mis tegurid või voolud on Lätis ja Leedus pärast taasiseseisvumist olnud teistsugused kui Eestis?

Eesti sai 90ndate algul palju kiirema stardi. Rahareform oli varem, samuti ka põhiseaduse jõustumine ja esimesed vabad valimised. Esimene valitsus surus naabritest palju jõulisemalt turumajanduslikke reforme läbi.

Leedu oli esimene postsovetlik riik, kus valiti kompartei järglaserakond tagasi ametisse. See ei soodustanud kiireid majandusreforme. Lätlased valisid endale küll parempoolsed, aga neil valitses palju pikemat aega teadmatus ja segadus.

Kas te peate silmas Läti põhiseadust?

Lätis pandi taas maksma 1922. aasta põhiseadus. See on omamoodi huvitav asi. Võiks öelda, et tänu sellele, et Ulmanise autoritaarne režiim oli Balti riikidest kõige karmim. Ulmanis ei olnud nagu Päts, kes püüdis vähemalt jätta mulje, et kõik toimub seaduslikul alusel.

Ulmanis oli isevalitseja, kes ei hakanud mingisuguste põhiseaduslike reformidega üldse jändama. Nii jäi Lätis esimene ja ainus põhiseadus kehtima. Leedus ja Eestis muudeti autoritaarsel perioodil põhiseadused ära, aga lätlastel oli 1990ndate algul midagi esimesest iseseisvuse ajast, mida sobis taastada ja täiendada.

Ent tuleme tagasi riikide erinevuste juurde 1990ndatel. Eesti oli ainus kolmest Balti riigist, mis sai 1997. aastal kutse liitumiskõnelustele Euroopa Liiduga. Muidugi aitas Soome naabrus, meil oli eeskuju ja toetaja. Aga on ka puhtalt isikust sõltunud otsuseid.

Kuulus näide on ju see, et kui Lennart Meri sai välisministriks, palus ta kõigil töötajatel esitada lahkumisavalduse ning võttis tööle ainult noored, kes oskasid inglise keelt. Laiemas plaanis iseloomustab see meie murrangute otsustavust. Eriti võrreldes Leeduga.

Sellel nädalavahetusel on Lätis parlamendivalimised. Muidugi ei küsi ma valimistulemuste ennustust, vaid seda, mida need valimised Lätile tähendavad?

Tulemust polegi nii raske ennustada. Küsimus on selles, kes moodustavad valitsuse. Lätis on kolm suurt jõudu. Esiteks praeguse peaministri Dombrovskise ümber koondunud Ühtsus, Eesti mõistes valged jõud. Siis Koosmeele Keskus ehk vasakpoolsed, aga mitte radikaalsed venelased.

Siis on oligarhide ühendus Hea Läti Eest, kus on Riia aselinnapea Ainars Šlesers ja endine peaminister Andris Škele ning kolmanda oligarhi Aivars Lembergsi juhitud Roheliste ja Talumeeste Liit.

Kui läheb nii, nagu Lätis on siiani olnud, et koalitsiooni moodustavad ainult etniliste lätlaste erakonnad, siis sünnib liit praeguse valitsuse ja oligarhide vahel. Ent sel juhul ei vabaneks Läti oligarhide mõju alt.

Teine variant on, et Dombrovskis teeb koalitsiooni Koosmeele Keskusega. Selle kasuks räägib väljavaade tekitada Läti venelastes «meie»-tunnet Läti riigi suhtes.

Venelastest poliitikud peaksid valitsusse minnes võtma ju ka vastutuse valusate kärbete eest. Kõige ohtlikum variant Läti riigile oleks aga see, kui käed löövad Koosmeele Keskus ja oligarhid.

Kas majanduskriisi tulemused veavad Balti riikide saatused lahku?

Kui vaatame asja lähedalt, siis Eesti on majanduskriisis kõige vähem kannatanud või kõige paremini hakkama saanud. Eurotsooni pääsemine toob selle ka sümboolselt esile.

Kui vaatame asja laiemalt ja ajas kaugemale ette, siis majanduslikus mõttes on kõik kolm Balti riiki osa Läänemere regioonist Euroopa Liidu sees. Selles raamistikus pole enam nii oluline, kuidas üks Balti riik paistab välja võrdluses teisega.

Nii et elu polegi poisikeste spordivõistlus?

(Naer.)

Tagasi üles