Teatriblogi vol 2: Kuuba apelsinid

"Maailma parim küla", Marin Mägi-Efert ja Silja Miks

FOTO: Mari Rohtla

Sel suvel toob Rakvere teater lavale Arto Paasilinna võrratul raamatul põhineva etenduse «Maailma parim küla». Teatriblogis jälgime küla sündi.

Käimas on videoklipi võtted

Kuna nüüd tuleb joonde saada kahe asjaga, nii videoklipi kui kavandite esitlemisega, siis jokutamiseks kaua aega ei olnud. Tänane klipp andis tegelikult tõuke kogu etenduse edasisele tegevusahelale, kuna Eemeli (Üllar Saaremäe) vanaisa Asser (Kalju Komissarov) teatab lapselapsele oma viimase soovi – kiriku, ning palub Eemelit seda ehitama. Imekspandavalt ei vaidle Eemeli kordagi vanaisale vastu, pigem on üllatunud või vahest meelitab teda vanapapi pakutud raha ja lahmakas mullakamarat Soomes? Igatahes üks on kindel – kirik! Sellele veel ei mõelda, kes kirikus käima hakkavad või kas sellele kella ka tarvis on? Praktilise meelega Eemeli tegeleb probleemidega nende esinemise järjekorras – milleks muretseda selle pärast, mis on veel mõõtmatus kauguses?

Lavastaja saabudes suundusime kohe võtteplatsile. Rakvere Rahvamaja ruumidesse oli sisse seatud näiline Kuuba vanadekodu, et üles võtta meie küla Surmakiriku Fondi tegevjuhi Eemeli (Üllar Saaremäe) ja tema vanaisa Asser Toropaineni (Kalju Komissarov) vestlus. Che Guevara pilt ja Asser olid juba kohal ning peagi saabusid ka Rakvere Reaalgümnaasiumi filmimeeskond Jaanus Lekki juhatusel, kes asusid ruumi valgustuse ja tehnika abil Ladina-Ameerikaks muutma. Kes kodus järele tahab katsetada, siis pruun filter aitab – annab sumedust ja on samas piisavalt terav. Tuleb meeles pidada, et filter ei tohiks olla kuumakartlik, sest muidu võib olukord Kuubast hoopis kuumaks kiskuda.

Et võttepaiga ülesseadmise aeg mööduks kiiremini, meenutas Kalju Komissarov oma kunagist Kuuba reisi ning ütles laual olnud apelsinide kohta, et Kuuba apelsinidel on alati lehed küljes – need näitavat värskust. Meiegi pidime nüüd oma poest ostetud apelsinid värsketeks muutma – appi tulid projektijuhi nutikus, nobedad käed ja loorberilehed.

Saanud võtteplatsi korda, oleks justkui sobilik aeg alustamiseks, kuid siiski veel ei – tuli oodata grimmist tulevaid Kuuba šokolaadipruune hooldekodupõetajaid (Marin Mägi-Efert ja Silja Miks). Aga teate – ootamine oli seda väärt! Sõna «šokolaadipruun» poleks suutnud edasi anda nende kuuba kaunitaride jumet, sest selles oli miski muu, vahest hoopis kange-kohvi-pruun? Tõepoolest, milline Põhja-Euroopa mees ei tahaks sellises hooldekodus olla, kus sooja tuule käes masseerivad kohalikud näitsikud õlgu, vaatavad sulnilt silma ning pakuvad värskelt pressitud mahlakokteile?

Tervet blogisissekannet ja pilte vaata siit!

Tagasi üles