Sirbi seitsekümmend lõikusaastat

Kaarel Tarand

FOTO: Toomas Huik / Postimees

5. oktoobril 1940 hakkas ilmuma kultuuri nädalaleht Sirp ja Vasar. Seda tüüpi väljaannet eesti ajakirjanduslugu varem ei tundnud. Mõeldud nõukoguliku kultuuridoktriini eluviimiseks, muutus leht ajapikku eesti kultuuris toimuva peamiseks vahendajaks ja kultuuritegijate tribüüniks. 70 lõikusaastale vaatab intervjuus Rein Veidemannile tagasi Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand.

Kuidas vaatate peatoimetajana tagasi 70-aastaseks saanud Sirbi (resp Sirbi ja Vasara) kohale eesti kultuuris ja ühiskonnas ning oma eelkäijate rollile?

Nagu kolleegid Vikerkaares tavatsevad öelda, on kogu me kultuuriajakirjandus osa Kirjasõna Vabariigist, mille ideaalide poole vähemasti inimkonna õhtupoolne osa neli ja enam sajandit püüdleb. Nii jääb ka edaspidi. Teadmised, sõna peab olema vaba ja vabalt ka levima, seda ei tohi ettevaatamatult avalikkusest erasfääri ja -omandi barjääride taha peitu lubada. Iga barjäär vähendab ühiskonna heaolu kasvu võimalusi.
Ma arvan, et kultuuriajakirjandusse investeeritud kroonid on teaduse kõrval kõige tootlikum avalik rahapaigutus üldse. Sellist investeerimist õigustada, kaitsta ja kasvatada on toime­taja(te) ülesanne.

On kuulda väiteid, et Sirbi konservatiivne, nn magasini-tüüpi formaat ja mustvalge kujundus ei vasta praeguste, elektroonilisest meediast mõjutatud lugejate ootushorisondile. Kas on oodata siin ka mingeid korrektiive? (Olgu küll öeldud, et küsijat ennast see ei puuduta, mind rahuldab täielikult praegune formaat.)

Pikkade tekstiDE pakkimine köidetud raamatuks ning pisut lühemate pakkimine ajaleheks oli aastasadu tagasi geniaalne leiutis, sama geniaalne on tekstide elektrooniline pakkimine nüüd. Kuid kõigepealt peab olema, mida pakkida. Kirjutatud tekst on ikka A ja O.

Julgen arvata, et Sirbi koduleht võrgus on üks ilusamaid ja lugejasõbralikumaid väravaid Eestis üldse, rääkimata siis veel maailmast, kuhu see värav juhatab. Ja kodulehe lugejate arvu peaaegu kahekordistumine viimase kahe aastaga kinnitab, et lahendus on lugejaile meelepärane.

On olnud aegu, mil Sirp (ja Vasar) oli institutsionaalne arvamusliider kaunites kunstides, aga veel enam – eesti ühiskonnas tervikuna. Kindlasti võiks ta seda praegugi olla. Aga kas mõnetuhandelise tiraaži puhul on see teostatav? Mida teha, et tiraaž kasvaks? Ja kas ongi üldse tarvis midagi t e h a?

Sirp on praegu arvamusliider arvamuste paljususes. Meie ideoloogiline joon on võetud Benjamin Franklinilt, kes lasi Philadelphiasse millalgi 1740. aasta paiku ehitada suure mittekirikliku koosolekusaali, et kõigi huvi- (ja usu)rühmade esindajatel oleks võrdne võimalus oma tarkust või tõde kuulutada. Auditoorium on tõeliselt vaba siis, kui tal on juurdepääs kõigile arvamustele.

Aga institutsionaalne liider, ma arvan, polegi võimalik tänapäeval olla. Sõltumata tiraažist. Liidrid on ikka inimesed ühekaupa oma unikaalsete arvamustega.

Lehe asi on neid arvamusi laitmatu toimetusliku kvaliteediga sõeluda ja vahendada. Aga Sirbi iganädalast lugejaskonda (paberil ja veebis) võib hinnata 25 000 – 30 000-le, selle hulga suurendamine tähendab lati langetamist. Seda tööd mina tegema ei hakka.

Eesti kultuuri nädalalehelt võiks eeldada, et igal reedel võetakse kokku tähtsam eelnenud nädala kultuurisündmustest ja -nähtustest. Kuidas see õnnestub?

Ei õnnestugi. Eesti professionaalse kultuuri ulatus ja maht käib ammu ühele välja­andele üle jõu. Teiseks ei saa nädalaleht olla uudisteleht. Sirbi osa on kommentaar, analüüs, vaatlus, mis ei pea olema nädala kalendriga seotud. Seda eriti kirjasõna osas. Muusika ja teatri kui kiiremini lenduva tagasiside peab olema kiirem kui raamatute puhul. Raamatu arvustaja las kirjutab parem pool aastat kui et kiirustades ja pealiskaudselt. Ega raamat ju selle ajaga kuskile kao.

Operatiivne uudistekanal ilmavõrgus oleks võimalik välja arendada – kui avalikkuse tahe selline on ja ta nõustub ressursiohvri tooma. Aga see tähendab eraldi toimetusüksust mitme inimesega.

Missugune on Sirbi vahekord päevalehtedega ja valdkondlike ajakirjadega? Kas oleks mõeldav luua väljaannetevaheline võrgustik vastastikuseks viitamiseks, kultuuri võimendamiseks? Kas vajaksime näiteks «OPi» asemel Eesti Televisioonis kui avalik-õiguslikus kanalis näiteks «Sirbi-tundi»?

Usun, et lugev inimene leiab tekstid üles televisiooni abitagi. Aga iseenesest võiks avalik-õigusliku ajakirjanduse haare olla küll laiem praegusest ringhäälingust ja hõlmata ka trükiajakirjandust, vähemasti selle tipmist osa. Aga see on pikem jutt.

Mida võiks Sirbi lugeja oodata järgmis(t)el aasta(te)l? Uusi rubriike, simultaanseid intervjuusid, ümarlaudu, uusi kolumniste?

Ainus tee on kasvu tee. Kuhu me kultuurrahva vaim sirutub, sinna peab ka ajaleht järele minema. Kiireloomulisim võlg on vaja kustutada teaduse osas. See tähendaks rahvusliku teadusmõtte liitmist kunstimõttega ühte nädalalehte. On märke, et see suursündmus võiks aset leida juba lähikuudel.

Tagasi üles