/nginx/o/2014/02/13/2819558t1h4bd6.jpg)
Enn Põldroosi näitus «Tähendamissõnad» avatakse Vabaduse galeriis neljapäeval, 11. juunil kell 17.
Elav klassik avab näituse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enn Põldroos on üks Eesti kunstnikest, kellest võib tõesti rääkida kui elavast klassikust,» kirjutab galerist Reet Varblane. Põldroos on 1950ndate lõpust olnud kunstis esil, seda nii maalikunstniku, teoreetiku, kirjutaja ja kunstielu korraldajana. Enamgi veel, Põldroos oli 1990ndatel esil poliitilises elus ja eelkõige viimaste aastakümnete jooksul on teda ka kirjanikuna hinnatud.
Enn Põldroos on hoidnud ennast kunstniku (ja ka kirjanikuna) väga heas vormis: peaaegu igal aastal on tal olnud isikunäitus, nüüd on Viljandis avatud kunstniku oma muuseum. Kuid erinevalt nii mõnestki teisest heas vormis klassikust, ei ole Põldroos jäänud nii-öelda oma stiili ja kujutamisvaldkonna juurde, vaid on väga tundlikult reageerinud elule endale, vanusest ja elutarkusest tulenevatele mõtisklustele, kultuurilistele sisekaemustele.
«Tähendamissõnu» on kunstnik ise avanud järgmiselt:
«Sajandite sügavuses, kui kirjasõna hakkas levima meie esivanemate suitsenud elupaikades, osutus tihti esimeseks raamatuks Piibel. Pikkadel pimedatel talveõhtutel, peeruvalgel, loeti seda kogu pere kuuldes ette. Võib arvata, et need lood tundmatusest mõjutasid sügavalt kuulajate mõttemaailma. Sellest võis kasvada transtsendentaalseid kogemusi, kuid võis sündida ka midagi tavalisemat, kuid mitte vähemtähtsat.
Piibel sisaldab hulganisti lugusid, mis oma sugestiivsuselt ja võimsuselt oleksid ehk tänapäeva mõõdupuude järgi võrreldavad näiteks Gabriel García Márquezi sõnajõuga. Toogem kasvõi Loti loo, mis järjejutuna läbib mitut Piibli raamatut. Pole põhjust kahelda, et neid tekste läbi taresuitsu endasse haaranud inimesed kujunesid emotsionaalselt ja kujutlusvõimelt harituteks, olgu siis tänases või mingis igavikulises mõistes. Sajandite jooksul tungisid need nimed, kujundid ja tähendused sügavale meie rahva alateadvusesse, kujundades pilte mida me näeme ja helisid, mida kuuleme. Sissekaevunult istuvad nad meis ka täna, kus me nähtavas teadvuses neid tihti ei suuda enam tuvastada. Nimed Juudit, Salomea, Olovernes ei pruugi meile midagi tähendada, peale teadmise, et nad midagi valusalt tähendavad. Neid varjatud seoseid ja kokkupuutepunkte olen püüdnud uurida.»