Vana kuld: äikesepilved Kuldse Maski kohal

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaak Allikteatrikriitik

10. juuni 2015, 23:59

Dmitri Krõmovi "O-i hiline armastus" on heas mõttes pahupidi pööratud klassika Foto: Kuldne mask

Teatrisõbrad on juba harjunud, et igal sügisel näeb ka Eestis vene teatrifestivalil Kuldne Mask vene teatriaasta parimaid lavastusi. 11. mail algaski piletite eelmüük selleaastasele, üheteistkümnendale festivalile, mis toimub Tallinnas 12.–20. oktoobrini. Samal ajal kogunevad aga Moskvas Kuldse Maski kohale äikesepilved, millest andis märku kultuuriministri esimese asetäitja Vladimir Aristarhovi kõne 22. mail Tuulas, kuhu olid nõupidamisele kogunenud kõigi Venemaa piirkondade kultuurijuhid.

Aseminister lausus: «... On mingi teatrifestival, mis aastast aastasse toetab süsteemikindlalt lavastusi, mis ilmselgelt lähevad vastuollu moraalinormidega, ilmselgelt provotseerivad ühiskonda, ilmselgelt sisaldavad russofoobia elemente ja põlgust meie maa ajaloo suhtes ning väljuvad teadlikult kõlbluse raamest.»

Festival ise ju teatavasti mingeid lavastusi ei produtseeri, vaid jagab aastapreemiad töödele, mille on enam kui 600 uuslavastuse seast väljavalinud asjatundjate komisjonid, kusjuures ligi kahe kuu jooksul toimuvat nominentide lõppvooru Moskvas hindab sõltumatu (väga tuntud lavastajatest, näitlejatest ja kriitikutest koosnev) žürii. Seega käis selline etteheide muidugi laiemalt kogu praegusaja vene teatrikunsti kohta ning puhkeski avalik poleemika. Paraku, nagu tavaliselt, jagunesid ka teatrikriitikud kahte leeri, kusjuures kõlas süüdistusi (igal aastal uuenevate) ekspertkomisjonide kallutatuses. Kainemad hääled kutsusid elanikke üles unustama omavahelist sõnelemist ajal, mil kogu maja tahetakse põlema panna.

Ametlikult vastas etteheidetele Kuldse Maski president ja Vene teatriliidu aseesimees, tuntud näitleja Georgi Taratorkin, kes konkreetsele statistikale ja näidetele toetudes nimetas süüdistusi asjatundmatuks (ehitusinseneri haridusega aseminister vastutabki ministeeriumis kaadrite ja haldusküsimuste eest). Taratorkin väitis, et Kuldne Mask peegeldab tegelikku teatrielu, olles seejuures täiesti objektiivne ja konjunktuuriväline, seesugused süüdistused on aga nagu katse karistada kraadiklaasi, kui välisõhu temperatuur ei meeldi.

Olukorra teeb kahemõtteliseks see, et kuigi preemia asutati kakskümmend aastat tagasi eraalgatusena (peasponsoriks on senini Hoiupank), saab ta nüüd soliidset toetust ka kultuuriministeeriumilt, kusjuures eksperdid ja žüriid määrab Venemaa teatriliidu juhatus. Parimad lavastused tuuakse Eestisse aga suuresti just riikliku (ka Eesti riigi) toetuse abil.

Loodetavasti ei puuduta need vaidlused Kuldse Maski tuleviku üle siiski seda meie nii vene-kui eestikeelse teatripubliku jaoks sama hästi kui ainsat võimalust saada järjepidevalt osa tänapäeva vene tipp-teatrikunstist. Oleme sel festivalil ju näinud Lev Dodini, Pjotr Fomenko, Dmitri Krõmovi, Sergei Ženovatši, Rimas Tuminase, Juri Butusovi, Mindaugas Karbauskase ja teiste viimase aastakümne vene maailmanimega lavastajate loomingut, rääkimata paljudest suurepärastest näitlejatöödest.

Nii ka sel aastal, kus kava tundub olevat eriti põnev. Dmitri Krõmovi «O-i. Hiline armastus» on vaimustav farss, lavastatud Krõmovi praeguste üliõpilastega Aleksandr Ostrovski mitte eriti tuntud komöödia alusel. See on tõeline heas mõttes pahupidi pööratud vene klassika, kus kleenukesed tüdrukud mängivad pakse mehi ja tursked noormehed kiimalisi mutte – ning kõik see ei välju hea maitse piirest ja toimub publiku ohjeldamatu naeru saatel.

Stseen lavastusest «O-i. Hiline armastus»

Novosibirski teater «Krasnõi fakel» toob meile praegu Venemaa ilmselt kõige skandaalsema lavastaja Timofei Kuljabini lavastatud «Onegini». Just Novosibirski ooperiteatris Kuljabini lavastatud Wagneri «Tannhäuseri» tõttu sattusid nii lavastaja kui ka direktor aasta algul kohtupinki, süüdistatuna usurüvetamises. Kuigi süüdimõistev otsus jäi tulemata, vallandas minister teatrijuhi ning uus direktor võttis «Tannhäuseri» mängukavast maha. Seepeale sai Kuljabin ridamisi kutseid tulla tööle Moskva esindusteatritesse. Möödunud aastal nägime Tallinnas Rimas Tuminase vaimustavat «Jevgeni Oneginit», Vahtangovi-nimelise teatri lavastust. Raske on neid kahte lavastust võrrelda, sest lavastajate lähenemine materjalile on olnud niivõrd erinev. Tunnistan, et mulle meeldib enam Kuljabini julgelt tänapäevane (oi-oi, koguni seksistseenidega!) ning hoogsam «Onegin».

Stseenid lavastusest «Onegin»

Juri Butussov on samuti festivali Kuldne Mask Eestis vana tuttav, möödunud aastal nägime siin tema lavastuses Brechti «Head inimest Sezuanist». Seekord näitab Peterburi Lensoveti-nimeline teater lavastust «Kõik me kaunid inimesed», mis põhineb Ivan Turgenevi näidendil «Kuu aega maal», mida hiljaaegu mängiti nii Eesti Draamateatris kui ka Kuressaare Linnateatris. Ka Butussov on tuntud klassika julge tänapäevastajana ning autorit mitte ülearu pieteeditundeliselt kohtleva lavastajana, nii et võib kindel olla, et sellelgi etendusel igav ei hakka ning tolmupilv hingamist ei mata.

Esimest korda näitab festival Eestis muusikaližanris Kuldse Maski võitnud tööd. Peterburi muusikalises komöödiateatris USA lavastusbrigaadi tehtud Christopher Curtise «Chaplin» tunnistati 2014. aasta Venemaa parimaks muusikalilavastuseks, peaosalised said näitlejapreemiad.