Katkend Margus Karu raamatust «Täna on täna ja forever on forever»: Liliputtide BodyPump ja hõbelusikas

Hendrik Alla
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Karu
Margus Karu Foto: Kirjastus Pegasus

Just ilmus noorte seas ülimenukaks osutunud romaani «Nullpunkt autori Margus Karu teine raamat «Täna on täna ja forever on forever» (kirjastus Pegasus 2015), mis viib lugeja kaasa peadpööritavale seiklusele tänapäeva noorte täiskasvanute maailmas. Avaldame raamatust katkendi.

Liliputtide BodyPump ja hõbelusikas

Kuulen enda selja taga meie sekretäri kontsakingade lähenevat klõbinat. Nüüd tunnen juba tema Diori lõhna ja keeran end pöördtoolil ringi.

«Sinu juurde tuldi.» Ta närib nätsu. Ta närib alati nätsu.

«Kes?» Surun jalad vastu väikest valget IKEA riiulit ja lükkan end hoogsalt laua juurest lahti koridori. Näen seal ühte soni, ruudulise mantli ja mehe kohta liiga kõrgete kontsadega saabastes suurte mustade plastist prilliraamidega meest ja lühikest särtsakat standardrikka välimusega blondi hoolitsetud naist, kes naeru lõkerdades enda pisikese, kuid siiski märgatava Armani logoga mantlit seljast võtab ja ukse kõrvale nagisse riputab.

«Ma ei tunne neid. Mis asjus nad tulid?»

Sekretär, kelle nimi mulle endiselt meelde pole jäänud, kehitab õlgu. «Agnes ütles, et sa tead, enne kui ta ära läks.» Muidugi Agnes ütles nii. Vaatan kontoris ringi, aga Agnest tõepoolest ei ole. Ka tema läpakas on laualt läinud, mis tähendab, et täna ta enam tagasi ei tule.

«Agnes läks ära? Kuhu ta kadus» küsin.

«Lennujaama!» hüüab Janek oma laua tagant ja teeb suuga peeretuse häält. Ta teeb seda tihti ja on täielikult veendunud selle humoorikuses.

«Muidugi on ta lennujaamas. Kus mujal ta olla saaks. Kas sa tead, kuhu ta sõidab?» Sekretär raputab pead ja Janek kordab sama heli. «Kas sa tead, kauaks ta jääb?» Sekretär raputab uuesti oma kenade põsesarnadega pead, ta õlgadeni pöetud Kleopatra-soeng vappub vahvasti. «Kas sa meile kohvi saad tuua?» Sekretär noogutab ja läheb meie ülinõudliku kohvimasina taha midagi asjatama. Sellistel hetkedel tahaksin Agnese kaela heroiini süstida, ta lihtsate vahenditega ise hooletult ära meikida, ta kleidi peale kusta ja siis ta Tallinna–Minski bussi peale tõsta. «Tule ka,» sosistan Janekile, neelatan siis korra, nii et terav jutt jookseb mööda selgroogu alla, haaran laualt oma läpaka, tõusen ja sammun võimalikult enesekindlal sammul oma külalistele vastu.

«Tervist. Tekla olen,» sõnan ja ulatan naisele terekäe. Janek vaarub mu selja taga ja tammub kohtlaselt.

«Teame-teame, Agnes ei tule, jah?» küsib ta kulme tõstes.

«Tal on täna kahjuks tegemist, aga küll me omavahel asjad joonde saame ja ma viin ta pärast kurssi.»

Paarike naeratab. Hoolimata sellest suurest boheemlaslaagri kaosest, mis meie kontoris lausa elustiiliks on, ei tea ma paremat töökohta kui Töökoht. Siin usaldatakse üksteist täielikult. Kui ka vahel midagi valesti läheb, siis ei hakka keegi süüdlast otsima, vaid leitakse üheskoos lahendus, sest kõik teavad, et keegi tahtlikult firma mainet kahjustada ei taha. Kõik annavad endast parima, ükspuha kui häiritud ja habras see parim ka tol hetkel on. Võib öelda, et peamiselt info halva liikumise tõttu oleme vahel ka paraja supi sisse sattunud. Agnes kaob tihtipeale salapäraselt pikkadele reisidele ja tavaliselt saadab ta postkast sel ajal kõikidele automaatvastuseid sisuga: «Olen puhkusel. Kõikides küsimustes pöörduda Tekla Tuule poole.» Seda ka siis, kui ma talle ise kirjutan ja proovin aru saada, miks ma nii suurel määral arusaamatu sisuga meile ja telefonikõnesid saan. Ma vahel küll kurdan ja irisen ta kallal, aga sisse ei räägiks ma teda kunagi. Et ta ise on nõnda kaootiline, siis ei saa ta ka mulle pahaks panna, kui mõne tööpäeva otsustan vahele jätta või ette teatamata Londonisse sõidan.

«Kas Agnes selgitas veidi, mida meil vaja oleks?» küsib härra, kui ma nad valgete pehmete toolidega ja suure kuusnurkse lauaga koosolekusaali viin.

«Jah, põgusalt. Aga väike mäluvärskendus kulub ikka ära,» vastan pastakaga vastu läpaka kaant toksides ning Janek noogutab ülientusiastlikult. Teaks ma vähemalt, mis firmast nad on.

«Ikka-ikka.» Neiukese silmad löövad särama ja ta saadab mehele kelmika pilgu. Ta tõuseb püsti ja lööb käed laia žestiga kokku: «No me oleme seda mõtet nüüd veidi arendanud ja mõtisklesime üheskoos ja noh ... meie vahva turundusjuht Markus siin tuli väga vahva idee peale ... No mõtle, kui vahva oleks, kui need liliputid võiks hoopis dressides olla ja trenni teha.»

«Hah!» hõikab Janek liig valjult üle klaasist koosolekuruumi. Nende vahva turundusjuht Markus noogutab reipalt. Ja vahvalt. Okei. Palju õnne, Markus, aga mida perset? Vaatan naeratades Markusele otsa ja loodan, et sealt pisikesest val-kilmerlikust kriipssuust tuleb veel vaimutarkust, mis mind rajale juhataks.

«No BodyPumpi või midagi!» lisab mees entusiastlikult. Otsin Janekilt abi, kuid vastuseks saan vaid kerge ebamäärase peatõmbluse.

Okei. Ta vaimutarkus juhatas mind veel rohkem rappa. Paarike ootab, et ma sama energiliselt vastaksin. Löön käed kokku, nagu oleksin just midagi imelist kuulnud, sest sõnadega ei ole mul hetkel midagi teha. Aga nagu ... MIDA? Nagu päriselt mida? Jumal, kuidas ma neid olukordi vihkan, kui Agnes mind mingi jabura supiga tegelema jätab, ilma et ta enne väikseimatki vihjet annaks. Neid olukordi on kümneid olnud, aga... NO LILIPUTTIDE BODYPUMP?!? Mis see on? Mis firma see on? Mida me reklaamime? Kääbuste retuuse? Või miniatuurhantleid? Või ... no minge persse ...

«Okei,» ütlen ma nüüd juba kuuldavalt, sest paus on liiga pikaks veninud. «No põhimõtteliselt on kõik tehtav.» Kas see oli just sinu hääl, Tekla, mis seda ütles? Nõustusid just liliputtide treeningut läbi viima.

«Eks klient ole ikka kuningas ja VÄGA põnev idee on see küll,» lisab Janek, naeratab närviliselt, tõuseb toolide kolinal ja kõnnib otsejoones ilge kolinaga vastu klaasseina. Pärast kohmetut muiet leiab ta ukse siiski üles ja astub telefoni näppides koosolekusaalist välja.

«Aga tuttmütsid võiks ikka pähe jätta, no muidu ei saaks ju aru, et nad päkapikud on,» selgitab hämmingus naine Janekit pika pilguga saates. Vabandan põsekergitusega kolleegi kummalise käitumise pärast ja ... Aa. Päkapikud. Jõulureklaam! Milline kergendus, et selles vähegi loogilisust on ... Arvestades seda, et tegu on treeninguhoos liliputtidega, siis kõlab see tõesti nagu mõni Agnese poolenisti läbimõeldud idee, mida ma edasi pean arendama. Üks tema pärlitest oli ühele puhkekeskusele maha müüdud jaanipeo idee pealkirjaga «Vesiroosi ja kullerkupu kohtumine järves». Mõte oli ajendatud sellest, et Agnes oli saanud kuskilt Hiina soodusmüügilt ohtralt kunstlilli, ja briifi, mille ta ilmselt pooletoobistele puhkekeskuse omanikele oli esitanud, võib lühidalt kokku võtta nii, et mingi hetk peavad keskuse külastajad endale kunstlillekimbud pähe siduma ja järve keskele ujuma. See, mis siis edasi võiks juhtuda või kuidas puhkajaid midagi nii idiootset tegema veenda, jäi minule edasi mõelda. Ma keeldusin.

«Ei, muidugi on kõik tehtav. Kas te mulle äkki mingeid referentsvideoid või -fotosid saaksite saata, et ma paremini teie «visioonist» aru saaksin? Agnesel läks vist meelest.» Mul on sutsu piinlik, et ma kogemata sõna «visioon» ajal kätega jutumärke tegin, ja löön pilgu kuldseks värvitud koosolekusaali seinale. Kas nad ise võtavad ennast tõsiselt? Neiu alustab juttu, kuidas nende šokolaadivabrik on alati tahtnud tabada jõulumeeleolu ja perekeskseid pühadehetki ja kuidas pereväärtused neile ikka korda lähevad ja jõulumaagia ja ... Ma vaatan kordamööda Markusele ja tollele naisele otsa ja mõtisklen, kas see kõik, mis nende turundussuudest välja voogab, neile ka tõepoolest korda läheb, või mängivad nad samamoodi rolli nagu mina. Sest ka mina võin jätta autentse reklaamiinimese mulje. Millised nad siis on, kui keegi ei vaata? Kust ma tean, et nemad ei mängi siin samamoodi lihtsalt mängu. Rollimängu. Vaatan neiule silma, et sealt veidigi äratundmist leida.

Ei midagi. Ei midagi tuttavlikku.

/---/

Tagasi üles