Maestro Eri Klasi rohelised niidud

Eri Klas. Foto: Eero Vabamägi

«Kui mul poleks Arieli, siis ma poleks siin. Meil on praegu niisugune armastus, et see on nagu mesinädalad, mesikuu. Ma olen temasse nii armunud, olen liigutatud hoolest, millega ta on mind ümbritsenud, sest tõesti, nii kurba elu ei ole ma varem elanud kui need kaks kuud, mil ma haiglas olin. Aga nüüd, olles taas koju jõudnud, lausa pulbitsen õnnest. Sellele mõeldes tuleb mulle pisar silma.» Seesuguse ülevoolava tänulikkuse ja armastuse kuulutamise tunnistajaks saab olla harva. Ja Ariel vastab: «Sina, Eri, oled ise see tänu.»

Istun ühel pärastlõunal maestro Eri Klasi luksuslikus, kuid samas hubases korteris Karl Burmani juugendstiilis projekteeritud, 1914. aastal valminud ning hiljuti renoveeritud Kreutzwaldi 7 majas. Enne seda elasid Klasid Meriväljal oma majas – samuti glamuurses, peaaegu et villana mõjuvas. Aga mida vanemaks saadakse, seda rohkem koomale tuleb eluringi tõmbama hakata. Südalinna korterisse tulekut peab Eri Klas ühtlasi naasmiseks lapsepõlve keskkonda, sest nn kindralite maja Gonsiori ja Pronksi tänava nurgal, millele on tema klaverikunstnikust ema Anna Klasi (koos Bruno Lukiga) mälestustahvelgi pandud, jääb praegusest elukohast vaid kvartali kaugusele.

Klasi abikaasa Ariel on katnud rikkaliku kohvilaua. Seda on olnud tõenäoliselt ka rõõm teha, sest maja keldrikorrusel on end sisse seadnud pagaritöökoda. «Siia kolides tundsime, et kui pikalt jätkame, võime end nende maitsvast toodangust paksuks süüa,» kommenteerib perenaine.

Eri Klas on kutsunud mind kui kolleegi Rahvuskultuuri Fondi nõukogust, mida maestro on juhatanud juba kakskümmend viis aastat, aga ka kui Postimehe ajakirjanikku enda poole, et ära rääkida ja niiviisi jagada Postimehe lugejatega kõike seda, mida tal on tulnud viimastel kuudel läbi elada ning mille kokkuvõte võiks olla: ta on tagasi. Estonia nõukogu esimehena ongi ta juba jõudnud teatrirahva ette hooaja lõpetamise puhul seda teatama, küll kepile toetudes ja ainult mõneks lauseks. Nüüd tahab ta aga jutustada oma naasmisest suurema auditooriumi ees usaldusväärse ajakirjandusväljaande vahendusel. Kodus, toast tuppa liikudes, Klasi enamasti suurejooneliste eluseikadega seotud maale, portreid, fotosid, aukirju, kontserdiafišše külalisele tutvustades on maestro kõnnak veel rabe ja liigutused nurgelised. Pika haiglasoleku jooksul kaotatud kilod on ta otsekui pikemaks venitanud. Kõnes on veel katkendlikkust, hargnemisi ja kordusi, aga näos jälle sära, silmad kiirgavad osavõtlikkust ja päikesepoisi kelmikust – kõike seda, mille pärast eesti rahvas on teda läbi aastakümnete imetlenud, oma meheks pidanud ja armastanud. Kes ei mäletaks Eri Klasi aastavahetusaegseid telepöördumisi Eesti Televisioonis enne presidendi uusaastasoovi. Kes poleks kaasa elanud tema kui dirigendi maailmakarjäärile – Klas on olnud peadirigent seitsmes riigis –, kuid samas: kes ei teaks, et Klas on alati tagasi tulnud ja et suure muusikuna on ta päriskodu Estonias, Tallinna Filharmoonias Mustpeade majas, Pirita kloostris Brigitta festivalil – ja muidugi lauluväljakul kümnete tuhandete lauljate ees.

Ikka ja jälle tuleb Klas selle juurde, kui õnnelik ta praegu on. Ta räägib vaimustusega mälu taastumisest, mida ühel või teisel kujul, ühe või teise detailiga seoses tähele paneb. Klasi kuulates jääb temast tõepoolest mulje kui taassündinust. Mis siis juhtus enne kõike seda?

Ariel Klas rekonstrueerib sündmuste jada. See käivitus mõne kuu tagusest totaalsest kukkumisest. Eri Klas on ju varemgi kukkunud. Eluloointervjuudest selgub, et esimene kokkuvarisemine tabas teda 1958. aasta suvel. Klasi rodeolik elu oli tuure kogunud selleks ajaks kolm aastat. Tallinna Muusikakooli astub ta 1955. aasta sügisel, sukeldudes selle kõrval džässi- ja ööellu. 1957 on ta estraadiorkestri Sossi Jazz koosseisuline trummar, esinenud Eesti Televisiooniski, mis selleks ajaks tegutseb alles teist aastat. Nooruke Klas lööb kaasa Pirita bussijaama restorani orkestris, kus mängib Emil Laansoo. Ta on varumängija ansamblites Metronoom ja Integraal. Ta asub õppima telerežissööride kursustel ja Draamateatri draamastuudios. «Igas ööpäevas jäi mul siis kaks tundi puudu,» on maestro seda aega meenutanud viimase intervjuuraamatu «Eriline Eri Klas» autorile Paavo Kangurile. Muusikakooli lõpetamise järel, 1958. aasta suvel, sõidab Klas Eesti Raadio seltskonnaga ekskursioonile Krimmi, haigestudes teel liigesepõletikku. Tagasisõidul läbi Moskva kukubki ta kokku sealses näitusehallis, veetes seejärel kolm kuud haiglas, pärast veel mitu kuud David Oistrahhi ja tolle abikaasa Tamara Ivanovna kostil. Üks pikk haiglasolek – sedagi taas Moskvas, kus Klas juhatab dirigendi ja kunstilise juhina Novaja Operat – saab samuti alguse õnnetust libisemisest oma kodu duširuumis.

Ühel viimastest kukkumistest olin ise tunnistajana juures. Päevik näitab 14. veebruari. Tondiraba jäähallis tähistatakse Corpore suhtekorraldusfirma sünnipäeva. Selle juht, rahvadiplomaadiks kutsutud Meelis Kubits on algatanud rahakogumiskampaania Peterburis Georg Otsa mälestusmärgi rajamiseks. Eri Klas on ettevõtmise patroon. Aga samal õhtul korjatakse raha ka Steinway klaveri ostmiseks, mis hakkaks teenima Tallinna Filharmooniat. Filharmoonia juhina tuleb Klas lavale annetajaid tänama, ent poodiumilt lahkudes komistab. Pea saab põrutada. Maestrol on varemgi pea verevarustusega probleeme olnud. Klasi kolleegidele ja sõpradele saab selgeks, et mees vajab kapitaalremonti.

Saatuse irooniana on abikaasa Arielgi kukkunud ja murdnud mõlemad jalaluud, olles «kipsivangis» kõigepealt Helsingi haiglas ja seejärel Klaside Helsingi-korteris.

Erakorralise meditsiini osakonda sõidutab poolteadvusetu Klasi venekeelne kiirabibrigaad. Klasi nimi ei ütle neile midagi. Kuidagi jõuab teadmine abikaasa kriitilisest seisust Helsingisse. Ariel asub oma meest päästma n-ö kaugjuhtimise teel. Maestro sõidutatakse kardioloogiasse, seejärel neuroloogiaosakonda. Nüüd tuleb mängu Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja Toomas Toomsoo. Klas teab teda juba ajast, mil Toomsoo oli alles noor arst ja hoolitses Eri ema Anna Klasi eest. «Toomsoo on üks kahest arstist, kellele olen tohutu tänu võlgu,» ütleb maestro. Klas saab Magdaleena haiglas erapalati. Ariel jätkab vahendamist. Kompuuterpilt Klasi ajust läkitatakse hindamiseks Helsingi tohtritele, sellele järgneb resolutsioon – aju vajab lõikust. Kuid selleni on vaja veel jõuda, sest patsiendi üldseisund ei võimalda operatsiooni. Kulubki kuu aega konditsiooni jõudmiseks. Algul ollakse seda meelt, et Klasi lõigataksegi Helsingi Ülikooli Keskhaiglas. Toomsoo ütleb aga Klasile, et ka meil Eestis on olemas sellele pühendunud kirurgid. Ja nimetab Põhja-Eesti Regionaalhaiglat, kus töötab ülemarstist neurokirurg Rein Viilu. Lõikus olevat küll teatava riskiga seotud, nagu iga lõikus, aga Viilu on oma ala meister, 2010. aastal valitud koguni Eesti aasta arstiks.

Doktor Viilu opereeribki Eri Klasi aju. «Toomsoo ja Viilu on need kindralid, kes panid kokku mu ellu tagasi toonud brigaadid,» võtab Klas kokku oma murekevade esimese kuu. Ja jutustab siis liigutatult, kuidas Helsingist kipsis jalgadega naasnud Ariel võttis ta neilt brigaadidelt üle; kuidas ta iga jumala päev keetis kodus suppi ja tõi seda haiglasse; kuidas Klas õppis Arieli ning oma laste abiga haigla koridoris uuesti käima ja rääkimagi; kuidas põetamine ja abistamine jätkus juba kodus, nii et praegu, mil ta on jõudu kogunud, võib Klas julgelt öelda, et ju oli siis olemas kõrgem vägi, kes tahtis, et ta ellu tagasi kutsutakse. «See on kirjeldamatult õnnis tunne,» ütleb maestro, «aga ma ei taha, et samasuguse õndsa tunde nimel peaks keegi midagi niisugust läbi elama.»

Klasi jutt võtab seejärel üha kirglikuma tooni. «See tagasitulemine ei ole minu enda pärast, see on nende pärast, kellele mina olen elanud, ja elanud olen ma oma perele ja rahvale.» Siin, Eestis on tema isamaa sõna otseses mõttes, sest natside käsilase poolt mõrvatud Klasi isa oli sündinud Haapsalus.

Klasi pihtimustega põimitud lugu kuulates (eriti seda, kus ta kirjeldab, kuidas kulgeb samm-sammuliselt, ent ometi sihikindlalt tema tervenemise tee) meenub mulle 2008. aasta intervjuuraamatust loetud Klasi jutustus kunagisest lauluhitist, täna ikka veel igihaljana kõlavast loost «Rohelised niidud». 55 aastat tagasi, 1960. aastal, laulab selle Miller-Gilkyson–Dehri sentimentaalse loo plaadile ning kuulsaks Ameerika folkansambel The Brothers Four. Heldur Karmo teeb samal aastal laulule tõlke ja Eesti Raadio meeskvartett koosseisus Kaljo Terasmaa, Eri Klas, Arved Haug ja Uno Loop laulab selle Eestiski absoluutseks menukiks. Mulle ja minu põlvkonnale on see kauni meloodiaga nostalgiline, aga lootusrikkalt lõppev laul («niitude vahelt meid rõõm leiab taas») tähenduslik. Just meeskvarteti eeskujul võtsime selle toonase Pärnu 1. Keskkooli (nüüdse Ühisgümnaasiumi) poistekvartetiga repertuaari ning kooli lõpuaktusel 1965. aasta juunis sai sellest meie tiibade sirutamise lugu, nagu tookord keskkooli lõpetamist oli tavaks iseloomustada.

Aga Klas meenutab selle lauluga seoses, k u i raske oli tabada unisooni, k u i palju tuli selleks vaeva näha ja harjutada, et sõnad ja viis kõlaksid kokku kõigis nüanssides. Maestro tänanegi elu on võrreldav unisooni otsimise ja harjutamisega, et taas rõõmu leida mitte ainult neist niitudest, mis teda ees ootavad Hiiumaal, kuhu ta juulikuu lõpus loodab jõuda. Jah, sinnasamasse Hirmuste külla Lahe tallu, sest Hiiumaa tunnebki teda Lahe Erina – mehena, kes aeg-ajalt tõmbub oma võrgukuuri või siis liigub küla peal, et teiste põlis- või suvehiidlastega maailma asju arutada. Selle kõrval on rõõmul rohelistest niitudest aga ka sümboolsem kuju – see on rõõm elust endast ja võimalusest jagada seda teistega.

Eri Klasiga vestlusretke lõpupoole tsiteerin talle ühest varasemast intervjuuraamatust seda, mida nõutud ja pidevalt lennus olev dirigent oma tööde ning tegemiste kohta arvanud: «Kui hakkaksin poole jõuga tegutsema, jääksin haigeks.» Mida on öelda maestrol nüüd, kaheksa aastat hiljem, praegustest ja tulevikus võimalikest töödest? Klasi vastuses minu küsimusele ei ole kõhklusevarjugi: «Minu töökoormus saab olema null, sest nüüd, kui ma olen teises ilmas ära käinud ja mind on tagasi kutsutud, mulle on antud uus võimalus, ei pea seda matma dirigeerimisse.» Ent kui hakkame seejärel üle lugema neid piltlikult öeldes muusikalisi numbreid, millega Klas jätkuvalt on seotud, olgu selleks Estonia teater või Brigitta festival või Rahvuskultuuri Fond, siis ei märgi need taandumist, vaid aktiivset kohalolekut. Võtsin nimetada selles muusikalises reas Rahvuskultuuri Fondi. Aga õigusega, sest Klas oli 1991. aasta sügisel asutatud fondi esimene juht ja on seda seniajani. Aate teenimisel ja usaldusel põhinevat fondigi on ta juhatanud nagu üht väikest, kuid hästi kokku kõlavat kammerorkestrit. Igasse annetajasse on ta suhtunud kui selle orkestri liikmesse, kelle suurim rahuldus on ennast jagada teiste inimeste kultuurilise eneseteostuse nimel.

Niisiis, Klasi muusikaline vaim püsib endiselt virge. Sellele mõeldes võtan julguse väljendada lootust, et kolme aasta pärast juhatab ta üldlaulupeol ühendkoore. Ja miks ei võiks selleks juhatatavaks ühislauluks ollagi Klasi õpetaja, talle kunagi oma dirigendikepi kinkinud Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». «See oleks minu unistus, aga ma ei tohi sellele veel mõelda,» kostub liigutatud vastus.

Eri Klasi kabinetis on klaasustega kapi riiulil kipa, mille juudi mehed sünagoogi minnes pealaele kinnitavad osutusena sellele, et Jumal on läheduses. Palun Klasil mütsikese pähe panna meenutamaks, et tema emapoolne vanaisa oli sünagoogis kantor ja tema ise, tema naine ja lapsed on eestlastena samas ka juutide väärikast soost. Meie jutt kaldubki usule. Maestro tunnistab, et on usklik inimene, aga ei ole sellega kunagi eputanud. Kõik välised tunnused, millega tahetakse kuulutada oma kuuluvust mõnda rahvusse või kogukonda, ei kuulu Klasi repertuaari. Tähtsaim on sisemine hoiak – see, mida või keda sa südames kannad, tõdeb Klas.

Paar päeva pärast külaskäiku Eri Klasi juurde satume teineteisele helistama. Klas on järelvaatamise korras näinud televiisoris – ja praegu on tal tõesti rohkem aega seda vaadata kui veel mõne kuu eest – eelmisel aastal viie Oscariga pärjatud mängufilmi «Kõiksuse teooria» Stephen Hawkingist. Klas on vapustatud. Filmis öeldakse välja üks ülimalt oluline mõte, mis kõlab nii: «Olgu elu kuitahes vilets. Kus on elu, seal on ka lootust.» Nüüd, pärast läbielatud kataklüsmi, mõistab maestro selle tähenduslikkust. Aga filmis küsitakse ka Hawkingilt, kas Jumal on olemas. Hawking jääb vastuse võlgu.

Ent siinkohal tsiteerin juba Klasi ennast. Telefon lausa õhetab siirusest: «Ma vaatasin selle filmi ära, elasin kohutavalt kaasa kõigele, mis seal juhtus. Ja vaatamise järel äkki märkan, et mu parema käe keskmised sõrmed, mis seni olid kanged, on äkki liikuma hakanud. Nii et võiksin klubisse minna ja klaveritki mängida! ... Ja siis veel see kõige suurem ime, mille juurest end leidsin: ma olin ühtäkki võimeline lugema ammu-ammu unustatud heebreakeelset palvet, mis mu vanaisa mu Siberi-lapsepõlves oli õpetanud ja mida me koos lugesime. Kes selle mulle meelde tuletas?» Klas teeb oma pihtimuses pausi, aga ma kuulen teda mõtlemas: Jumal võib siis tõesti olemas olla, sest üksnes tema võimuses on imed.

Eri Klasi kabineti kaarjas aken eendub maja frondist, avanedes Kreutzwaldi ja Raua tänava ristmikule otsekui kaptenisild laevas. Iga dirigent ongi kapten. Kui Klaside kodust lahkun, surub maestro hüvastijätuks mu kätt, küsides: «Kas tunned juba survet?» Tundsin. See tähendab, et mõndagi on ees. Eluniitudel peegeldub veel rohelist valgust.