Tiit Aleksejev pälvis Euroopa Liidu auhinna

Tiit Aleksejev hindab proosatekstis rütmi ja väge ja neid on «Palverännus» nii palju, et kohati on tunne, nagu kuulaks mõnda vinget kontseptuaalset rokiplaati, näiteks Pink Floydilt. Foto: Liis Treimann

Eile kuulutati Frankfurdi raamatumessil Euroopa Liidu kirjandus­auhinna laureaadid, üheteistkümne väljavalitu seas oli ka eesti kirjanik Tiit Aleksejev.

Kaks aastat tagasi ilmunud romaani «Palveränd», mis tõi ajaloolasest kirjanikule Tiit Aleksejevile Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja 5000 euro suuruse preemia, võib soovitada kõigile, kes on nautinud Dumas’ «Kolme musketäri» või mõnd muud hääd ajaloolist seiklusromaani. Sest Aleksejevi «Palveränd» on ajalooline, seikluslik ja hää. Peale selle pakub Aleksejev ilusat, kujunditerohket eesti keelt.

Vihjeks veel niipalju, et romaani peategelane, noor relvakandja, asub 1069. aasta sügisel koos kümnete tuhandete sõjameestega Pro­vence’ist teele Jeruusalemma, et vabastada Püha Linn uskmatutest.  Seega on ristisõda romaani läbiv, kuid mitte ainumas teema.

Näiteks Sirbis romaani arvustanud Linda Kaljundi nentis, et «Palverännust» saab lugeja tõepoolest hea ülevaate esimesest ristisõjast, kuid samas võib «Palverändu» pidada ka seisundiromaaniks. «Selle keskmes on teelolek kui seisund ja ühel tegelastest lastakse viimaks koguni paluda taevast, et «see kõik ei lõpeks  veel niipea»», kirjutas Kaljundi.

Postimehes ilmunud Ilmar Raagi arvustuses nimetas telemees Aleksejevi «Palverändu» road novel’ks, nähes raamatus ka täiskasvanuks saamise teekonda.  

Nii et neil, kes pole veel «Palverändu» lugenud, tasub raamat kätte võtta ja diivanil mugavalt kerra tõmmata.

Tiit Aleksejevi «Palverännu» esitas Euroopa Komisjoni algatatud ja algajale kirjanikule mõeldud ergutuslikule kirjandusauhinnale, mille taga seisavad Euroopa Raamatukaupmeeste Ühing, Euroopa Kirjanike Nõukogu ja Euroopa Kirjastajate Ühing, Eesti-poolne žürii, kuhu kuulusid Märt Väljataga, Sirje-Mai Pihlak, Karl Martin Sinijärv ja Tauno Vahter.

Tiit Aleksejev, palju õnne! Mida teile auhinna saamine tähendab?

Tänan. Väga palju tähendab. Juba ainuüksi seetõttu, et keegi on su kirjutamisi äramärkimist väärivaks pidanud.

Mida võiks auhind «Palverännule» tuua?

Võib-olla aitab see raamatu järgmist osa. Annab mingi garantii, et autor päris kirjaoskamatu ei ole. Või tekitab veel mõnes Eesti lugejas huvi, mis mulle endale kõige rohkem korda läheb. Eks iga autor loodab salamahti, et tema nimi rohkem vastu kõlaks. Aga see ei ole peamine. Kõigile ei ole võimalik meeldida ja kõigile ei peagi meeldima.    

Tunda on, et te kirjutate mõnuga, kaalutletult. Teie keel on kujundlik, ilus. Laused on pikad, aga mitte lohisevad. Neis on oma rütm, hingamine. Milline on teie kirjutamisrutiin? Kas toimetate palju oma teksti ümber?

Mulle tundub, et proosatekstis ongi kaks asja, mis loevad: rütm ja vägi. Rütmi on võimalik leida lihvimiste ja ümberkirjutustega. Vägi tuleb kusagilt väljastpoolt, enamasti on see midagi lihtsat ja selget, millega ei ole vaja üldse tööd teha. Aga ta on väga harv külaline. Aga vastates teie küsimusele: ma töötan öösiti ja enamasti kirjutan oma tekstist paarkümmend versiooni, enne kui sellega rahule jään.  

«Palveränd» on filmilik raamat, selles on tunda lõhna, näha valgusi, varje.  Usun, et põhjus on teie nauditavas eesti keeles, teie keelekasutuses. Teie perekonnanimi pole aga eestlaslik.…

Aleksejev ei ole tõesti eestlaste hulgas väga levinud. Inglismaal õppides suhtlesin ühe Bremenist pärit neiuga, kes ütles, et tema tahaks endale samuti sellist nime, mida ükski anglosaks välja öelda ei suudaks. Et see oleks nagu enese kehtestamine või nii. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis 19. sajandil anti Eesti talupoegadele, kes endale vene nime võtsid, maad. Ja maa nimel oldi valmis tapma, nime vahetamine oli kõige väiksem asi.

Mu isapoolne vaarisa otsustas selle võimaluse ära kasutada. 1936. aastal eestindas mu vanaonu algse nime tagasi. Vanaisa aga ütles, et nii nõrk ei saa olla. Et kui kord juba võetud, siis jäägu pealegi. Igal juhul rääkis ta vene keelt tunduvalt halvemini kui tema naine, s.o minu vanaema, kelle neiupõlvenimi oli Karu. Kuigi selleski nimes on midagi kahtlast. Et milline karu siis? Vene oma või? Või hoopis Saksa karu, Der Panzerbär?

«Palverännu» tegevustik on inspireeritud ristisõjast, teie teadustöö teemaks on olnud ka ristisõjad. Miks ristisõda? Ja mida peaksime sest ammusest sõjast õppima?

Tegelikult ei ole mul ristisõdade teemal ühtegi teadustööd ette näidata, midagi sellega sarnanevat kirjutasin ma 13. sajandi Rootsi võimusuhetest. Küll olen ma ristisõdade vastu huvi tundnud. Mitte niivõrd sõjakäigu, kuivõrd just palverännu aspektist. Kuidas leitakse endas jõudu minna läbi vaenuliku keskkonna jalgsi tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuidas oma eesmärk saavutatakse. Ja see saavutus saadab läbi läänemaailma tõelise elektrilaengu. Kõik läheb liikvele. Keskaegne Püha Maa tundub meile millegi kauge ja eksootilisena.

Samas on esimene ristisõda Eesti ajalooga seotud – 13. sajandil siia tulnud orduvendade eeskujud  olid isikud, kellest «Palverännus» räägitakse. Ja nende üritus määras Eesti alad feodaaltsivilisatsiooni koosseisu. Meie kuuluvus Euroopasse on seetõttu midagi enesestmõistetavat, seda ei ole vaja õigustada või põhjendada. Piisab sellest, kui Tallinna vanalinnas paar minutit ringi jalutada.   

See pime usk, millega teie romaanis mindi 1096. aastal Palestiinat moslemite käest vabastama, meenutab kaksiktornide varisemisega lahvatanud ususõda, tänapäevast ristisõda. Kui vägivaldne on see seos?

Ususõjaks või õigemini pühaks sõjaks kutsub seda küll peaasjalikult Al-Qaeda. See tähendab, et retoorika on ühepoolne. Islamistid kasutavad termineid «ristisõdija» ja «sionistlik ristisõdija» päris innukalt, aga see ei tähenda, nagu oleks Lähis-Idas mingi ristisõda käimas. Seda kindlasti mitte. 
    
Kui ajalootruu on «Palveränd»?

Ma julgeksin öelda, et ta on allikatruu. Vähemalt teatud piirini. Olen lähtunud neljast kroonikast, mille autorid esimesest ristisõjast ise osa võtsid. Peategelane, kes on välja mõeldud, jutustab viiendat. Nii nagu tema mäletab. Aga tegemist on siiski ilukirjandusega ja lugejal on õigus loole, mis teda köidaks. Võib-olla ainult niipalju, et ise ajaloolisi romaane lugedes on mind alati häirinud, kui autor on kergema vastupanu teed läinud. Kui ta ei ole vaevunud teemat endale selgeks tegema. Ma olen üritanud seda vältida.

Teie romaanide tegevuspaikade haare on eesti kirjaniku kohta tähelepanuväärselt suur,  ulatudes Euroopast Aasiani. Kui palju te ise ringi rändate?

Tegelikult väga vähe. «Palverännuga» seotud paigad olen ma läbi käinud, aga see on ka kõik. Kuidas üks Eesti riigimees ütleski: tänapäeval reisivad inimesed üldse liiga palju. Eriti lennukitega.  

«Palveränd» ilmus  kaks aastat tagasi, varem on teilt ilmunud romaan «Valge kuningriik» ja näidend «Leegionärid». Mille kallal te praegu töötate ja millal on oodata uut romaani? 
Lubasite «Palverännule» ka teist osa.

Eks ma selle teise osaga praegu töötangi. Jeruusalemm tuleb ära võtta, muidu jääb üritus kuidagi poolikuks.

Ja ei saa ka mööda küsimusest, mida plaanite 5000-eurose auhinnarahaga teha.

Ma ei ole sellele veel mõelnud.

ELi kirjanduspreemia žürii liige Karl Martin Sinijärv:
Aleksejev on üks parimini Euroopa konteksti sobituv eesti kirjanik

Tiit Aleksejev ja tema «Palveränd» sobivad Euroopa Liidu kirjandusaupärga kandma mitmel põhjusel. Kirjanik on eurooplane, on elanud ja kirjutanud mitmel pool Euroopas ja tostap pole imestada, et ka ta teos on euroopalik ning sobib lugeda kaugelt enamatele me- ja muumaalastele, kui Eestist võtta on. Palverändude ja ristisõdade taust on me maailmajao rahvakildudele teataval määral ühine, piisavalt kauges minevikus ja natuke legendide hämaruses.

Toda aega tasub meelevärskenduseks meenutada ka tänapäeval, mil rännatakse peaasjalikult ilma palvetamata ja ristisõdade asemel valitseb õnnis raharahu. Kõhutunne ja looloogika ütlevad, et «Palveränd» saab endale järje või mitugi ning ähvardab kasvada lihtsalt heast raamatust oluliseks raamatuks.

Loodan, et märkamine ja aumärkimine kannustavad kirjanikku takka ning me lugemislaud saab peagi rikkamaks. Samuti usun, et tolle auhinna tuules võiks rohketele rahvusvahelistele ning mõistagi ka kodumaistele lavalaudadele lennelda Aleksejevi mõned kuud tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud näitemäng «Leegionärid».

Ajaloolasest autor tegutseb sedakorda lähiajaloos ning loob taas kõva potentsiaaliga teose. Tiit Aleksejev tundub hetkel olevat üks parimini Euroopa konteksti sobituv eesti kirjanik; jääb soovida seesinase premeeringuga kaasneva tähelepanu väärilist rakendumist.


Raanat

Tiit Aleksejev
«Palveränd»
Varrak 2008