ERSO kauaaegne peadirigent Nikolai Aleksejev naaseb täna Eesti publiku juurde Olivier Messiaeni ülikirgliku «Turangalîla-sümfooniaga», mida Eestis seni täismahus ette kantud ei ole.
Armastuse kiituseks – tundeliselt ja ülevoolavalt
8. oktoober 2010, 15:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Aleksejev mais oma üheksa aastat kestnud peadirigendiaja kokku võttis, tunnistas ta ausalt, et ei jõua kuidagi puhkust ära oodata. Kuid puhkus tähendab maestrole tegelikult eelkõige võimalust täielikus rahus ja vaikuses mõne uue keerulise partituuri hingeellu süüvida. «Ma ei kujutagi ette, mis sellest puhkamisest tänavu saab, sest võtan kaasa Olivier Messiaeni ülimahuka ja keerulise «Turangalîla-sümfoonia». Mõtlen sellele juba praegu ühtaegu rõõmu ja õudusega,» ütles maestro toona.
Vahetult enne Eesti, ja ühtlasi ka Aleksejevi enda jaoks toimuvat teose esiettekannet, tunnistab ta muie suunurgas, et ehk tuleb kunagi ka rõõmu aeg, kuid seni on ta kogenud küll vaid pigem õudu. «Kes on kordki pilgu sellele partituurile heitnud, teab, et seal on nii palju noote ja märke, et silme eest võtab kirjuks. Muidugi võib seda ka «haltuura-korras» ette kanda, kuid õnneks orkester teab, et kontrollin tõepoolest iga nooti,» ei jäta Aleksejev kahtlust, et see tõepoolest nii ka on. Ta lisab, et publiku jaoks pole teose keerukusel muidugi mingit tähtsust, sest publik ootab õigustatult lõppresultaati – et muusika tema hinge puudutaks.
Aleksejevi jaoks on Messiaeni loomingu juhatamine esmakordne kogemus, millel on oma loogiline põhjus – «Turangalîla-sümfoonia» on nimelt ainus Messiaeni poolt sümfooniaorkestrile kirjutatud teos. «Messiaen on üldse kogu muusikakultuuris täiesti omaette nähtus, tema elu- ja loomefilosoofia, saadud mõjutused, rütmid ja helikeel ei sarnane ühegi teise heliloojaga. Kui ma seda teost kaks aastat tagasi 1. jaanuari hommikul, mis olgem ausad, pole just kõige parem aeg, et klassikalisse muusikasse süveneda, Mezzost kuulma juhtusin, ei saanud ma algul arugi, keda või mida mängitakse. Kuid kusagil kolmandast osast alates tärkas minus juba tõsine huvi ning ma viisin autori ja teose kokku. Ma pole kindlasti ainus dirigent, kel pole õnnestunud «Turangalîlat» elavas ettekandes kuulata ja dirigendid (mina nende hulgas), ei armasta lihtsalt niisama mingit võõrast teost CD’lt kuulata. Seepärast oligi see elav muusikaline kohtumine tol jaanuari-hommikul minu jaoks määrav, et ma selle teose ette võtsin.»
Üheteistkümneselt (!) Pariisi konservatooriumisse astunud ja seal juba õpingute ajal ridamisi mainekaid kompositsiooni ja interpretatsiooni auhindu noppinud Messiaeni peetakse õigustatult üheks 20. sajandi kõige isikupärasemaks heliloojaks. Tema ainulaadne helikeel oli tugevalt mõjutatud india, indoneesia ja kreeka muusikast ning teda sügavalt lummanud linnulaulust (ta oli arvestataval tasemel ornitoloog). «Turangalîla» valmis aastatel 1946-48, mil Messiaenil oli Pariisi konservatooriumi õppejõud ja La Trinité kiriku organist. Muusikateadlased on teost nimetanud «orkestraalseks esseeks universumist ja tundelisest armastusest» ning ka Aleksejev on päri, et tavamõistes sümfooniaks on seda mahust ja keerukusest hoolimata raske nimetada. «Messiaeni kuulates on aga võimalik aru saada, miks ja kuhu muusika pärast teda arenes, koos temaga tekkis täiesti uus suund – sümfooniaorkestrile kirjutatud muusika, mis ei pea tingimata olema sümfoonia.
Kuid see ei tähenda, et tegu oleks lihtsama muusikaga, vastupidi – see võib olla ülimalt rikka ja kujundliku helikeelega muusika, nagu Messiaenil. Kuid see pole ka keeruline seepärast, et olla keeruline, vaid just nii Messiaen armastusest ja inimsuhetest – millest teos räägib – mõtlebki. Ja kui sa ennast sellest nootide rägastikust «läbi närid», saad aru, kui loogiline ja selge see kõik tegelikult on. Ja muidugi ka tundeline.»
Sanskritikeelsed sõnad turanga ja lîla on rikkad oma tähenduste poolest, kuid Messiaen kirjeldab seda oma päevikus kui «armulaulu, hümni armastusele ja samas ka rõõmule, ajale, liikumisele, rütmile, elule ja surmale».
«See on hümn, mida võib tunda vaid siis, kui rõõm saabub keset muret. See on üliinimlik rõõm – ülevoolav, pimestav, piiritu. Samasugune on ka armastus – saatuslik ja vastupandamatu.»
«Turangalîla-sümfoonia» kõlab täna kell 19 Estonia kontserdisaalis.