Mõni ehk arvab, et küsimus pealkirjas varjab irooniat. Tohvrilt (kodanikunimega Hans-Erik Laansalu) tuleb 2001. aastast alates romaane nagu Vändrast saelaudu – äsja ilmunud «Laenatud rõõmud» on minu arvestuse järgi 23. romaan.
Kas uus rahvakirjanik Erik Tohvri?
10. oktoober 2010, 14:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta on kirjutanud ka tosin kuuldemängu, novelle ja humoreske. Ta lobe jutustamisviis ja olustikurealism on andnud põhjust võrrelda teda eelmise sajandi teise poole menukirjaniku Raimond Kaugveriga.
Aga ma ei ironiseeri. Eesti Vabariik rahvakirjaniku tiitleid ei anna. Need tuleb ise välja teenida. Ja Tohvril näib olevat see õnnestunud. Fakt on, et kahel viimasel aastal on ta juhtinud eesti kirjanike raamatukogulaenutuse edetabelit: 2008. aastal 32 000, 2009. aastal ligikaudu 40 000 korda.
Tohvrit ennastki paistab jälitavat kahtlus, kas tema kirjutatu sobib ikka kirjandusteoreetilise kõrgpilotaaži aineks (kuigi, mis jääks järele Lutsu lõppematutena tunduvatest pajatustest või Kivirähki Ivan Orava mälestustest, kui neid kriitiku skalpelliga lahata). Kuue aasta eest antud intervjuus ütleb Tohvri muheledes, et äkki peaks raamatutele panema hoiatuse: alla 50-aastastele keelatud! Aga lisab seejuures nähtava rahuloluga: «Mul on hea meel, kui mu raamatud on inimesteni jõudnud. Need on lihtsad raamatud.»
Küllap ootab «Laenatud rõõme» ees samasugune lugejateni jõudmine. Sest ses on needsamad kvaliteedid, mis iseloomustavad uuema aja keeles öeldult Tohvri tootemarki. See on kõigepealt lugu meie tänapäeva tegelikkusest, mida jutustatakse olustikutruult ja õpetlik-kaastundliku varjundiga.
Kunagine ehitusmees, pensionieelik Mart Ungas pärib linnalähedases Metsavälja külas onu talu koos selle juurde kuuluva maaga. Ta otsustab hakata kinnisvaraarendajaks, võtab pangalt suurlaenu ning ehitus võib alata.
Raamatupidajaks võtab ta endast veerand sajandit noorema siresääre Kadri Veeriku. Nagu hiljem selgub, on tollel juba kuueaastane tütar ja elukaaslane, mis aga ei takista teda Marti õnge püüdmast. Kadril on plaan A ja plaan B. Esimese järgi peab temast saama Mardi uus naine ja nad asuvad ise elama ühte Metsaväljal valmivasse ridaelamuboksi. Mart riskib.
Ta kolmkümmend aastat kestnud abielu juuksurist Luulega puruneb. Kuid siis jõuab Eestisse Ameerikast alanud kinnisvarakrahh. Mardil õnnestub müüa ehitatavatest ridaelamuboksidest vaid kolm. Romaani kõrvalliinideks ongi Mugava Mööbli firma osakonnajuhataja Mikk Laiduri, buldooserijuht Elmo Räni ja infotehnoloogiafirma omaniku Agu Saarendi pere jõudmine Metsavälja elanikeks.
Laidur ja Räni jäävad töötuks. Mõlemal on aga kukil hirmuäratav pangalaen. Kadri on vahepeal kantinud osa projekti rahast varifirma arvetele. Kadrit täielikult usaldanud Mart saab sellele jälile ja keeldub Kadriga abiellumast. Siis läheb käiku plaan B. Kadri otsustab topeltraamatupidamise hävitada, selleks et pärast Mardi ettevõtmise pankrotti kanditud rahaga edasi elada.
Operatsioon aga ei õnnestu. Mart kutsub politsei ja Kadri vahistatakse. Kuid pankrotist pole pääsu. Mardi naine Luule on mehe maha jätnud ja Tartusse kolinud. Siiski jätab kirjanik lootuse, et Mart saab oma naise tagasi, sest nagu Mart telefonis naisele pihib: «Ma ei ole ennast terve elu jooksul nii üksikuna tundnud kui praegu.»
Tohvri lihtsakoelise süžee muudavad tema truule lugejaskonnale köitvaks püüd tabada n-ö tavaliste inimeste mõtte- ja tundeilma, diskreetsus inimeste intiimelu kujutamisel ning elukogemusest tulenevate argitõdede ümberütlemine. «Inimeste ellu sekkuvad head või halvad juhused võivad nende elukäiku otsustavalt muuta. Tundub, et halbu kokkusattumusi esineb tunduvalt rohkem kui häid, aga võib-olla paistavad need oma fataalsusega lihtsalt rohkem silma.»
Nii algab 19. peatükk ja seesugused arutlusi kohtame paljude teistegi peatükkide sissejuhatustes. Tohvri teoste maailm on n-ö keskmiste, tavaliste inimeste maailm – enamasti nende oma, kes jäävad rataste vahele. Ta jutustab nende saatusest nii, nagu jutustab mõni meie tuttav oma naabri või tuttava või selle tuttava elust.
Ja siis selgub, kui seotud me üksteisega oleme. Vanem põlvkond mäletab Eesti TV sarja «Mis Koosta peres uudist». Kord nädalas vaatame «Õnne 13». Tohvri «Laenatud rõõmud» sobivad sellesse konteksti. Need on meie elu lood.
Raamat
Erik Tohvri
«Laenatud rõõmud»
Varrak, 2010
262 lk