Kultuurisoovitused

Lõuna-Ameerika suur kirjandusmaa Peruu sai lõpuks Nobeli

Preemiast sai Mario Vargas Llosa teada New Yorgis, kust reporterid ta kinni püüdsid. USAs peab kirjanik loenguid kuulsas Princetoni ülikoolis.

FOTO: AFP/SCANPIX

Tunnistan, et minu isiklik Nobeli kandidaat viimastel aastatel ei ole olnud Mario Vargas Llosa, vaid mõni teine ladinaameeriklane – argentiinlane Ernesto Sábato (eesti keeles lühiromaan «Tunnel») ja mehhiklane Carlos Fuentes, kelle osalt sisemonoloogilise «Artemio Cruzi surma» tõlkis igiammu Jaan Kaplinski.


 Aga muidugi on mul suur heameel, et üks Lõuna-Ameerika suuri kirjandusmaid Peruu on nüüd tänu Vargas Llosale Nobeli-au osaliseks saanud.

Vargas Llosa uuem looming ei ole mulle erilist huvi pakkunud, sest nagu mõnelgi teisel kunagisel vormiuuendajal-avangardistil on temalgi see silmanähtavalt soikunud rahulikumasse realismi voolusängi ning küllap postmodernismi-vaimu kaudsel mõjul kohaldunud sellegi maitsega, mis tänapäeval iseloomustab massikirjandust.

Olen küll ka ise kodumaist umbrahvuslikku kitsameelsust arvustanud, aga Vargas Llosa kohatised rahvuslusevastased väljaastumised Hispaania suurimates päevalehtedes ei jätnud head muljet ajal, kui meie oma rahvusriik hakkas tuhast elustuma.

Kirjanduse suurmeister

Öeldu ei kahanda aga kuidagiviisi Vargas Llosa kui kirjanduse suurmeistri saavutuste kogukaalu. Ütleksin, et ainuüksi kolme varajase teosega, romaanidega «Linn ja koerad» (1962), «Roheline maja» (1965) ja (minu poolt 1975. aastal eesti keelde tõlgitud) lühiromaaniga «Kutsikad» (1967) tagas ta endale kindla koha ladinaameerika moodsa romaani suurimate esindajate seas.

Ta on ka alati silma paistnud võimeka esseistina, oli üldse ladinaameerika kirjanikest ainus, kes oma põlvkonna püüdluste kohta mõjukalt sõna võttis. Praegugi on tema raamatumahuline essee «Ühe jumalatapu lugu» (1971) oluline teoreetiline allikas neile, kes uurivad ladinaameerika või üldse moodsa romaani «maagilist realismi». Seal tõstis ta muuseas eriti esile kolumbialast Gabriel García Márquezt ja tolle suurteost «Sada aastat üksildust» kui «totaal­set romaani».

Varsti pärast seda aga lõhenes ladinaameerika buumikirjanike seltskond ideoloogilistel põhjustel, tüliõunaks suhtumine Fidel Castro Kuubasse. Vargas Llosa oli varem küll esinenud Kuuba kultuuriajakirja Casa de las Américas veergudel, tülihetkest peale ta aga kas vaikiti Kuubas maha või siis kirjutati temast halvustavalt.

Pole päris võimatu, et Vargas Llosa nimi ilmus Kuubas positiivses valguses erandlikult ühes minu enda 1980ndate alguses ajakirjas Santiago avaldatud essees. (Vahest peeti mind «marksistlikuks» kirjandusteadlaseks ja tsensuur pani silma korraks kinni…)

Lühiromaan «Kutsikad» oli minu teine raamatu kujul ilmunud tõlge. Olin seda küll lugenud (muide just Kuuba ajakirjas Casa de las Américas), kuid otsustava tõuke tõlkimiseks sain sellest, et nägin oma elu teisel välismaareisil (1973) Krakowis raamatupoe vaateaknal selle teose poola tõlget ilusas kõvakaanelises väljaandes.

Tõlkisin seda järgmisel suvel Pärnus, mäletan, et meri oli tihti tormine, kui ujumas käisin. Teoses oli juttu surfamisest, ma ei saanud sellest terminist hästi aru, sest see sport oli tollal meil tundmatu. Ka tõlgitud raamatu teine jutustus «Pühapäev» peegeldab täpseis kujundeis koolilõpu õhkkonda – midagi, mis mulle endale tollal veel kauge minevik ei olnud. Igal juhul mingi eriline merine maitse ühendab mind sellest ajast Vargas Llosa loominguga.

Väga tugeva mulje jättis tookord romaan «Linn ja koerad». Tegevuspaik on seal sõjakool. See on kiires rütmis arenev lugu noorte sugulisest ja hingeelulisest küpsemisest diktatuuri tingimustes – taas miski, mis meile tookord oli vägagi tuttav. Mul endal oli seljataga kolm aastat sunduslikku kroonuelu.

Mitmehäälne maailm

Vargas Llosa läks võimumehhanismide lahkamisel võib-olla kaugemale kui teised ladina­ameerika kirjanikud. Ta arvustas halastamatult Peruu tollaseid sõjaväelis-autokraatlikke valitsusi. Kui see olnuks tavalises realistlikus laadis, jäänuks see tähelepanuta – sest tugev sotsiaalne kallak on ju ka ladinaameerika varasemal proosal. Ent ladina­ameerika buumikirjanikke iseloomustas uus filosoofilisus, eksistentsialistlik eluhoiak ning samas teadlik vormiotsing.

Pannes põimuma mitu allromaani ja kiiresti vahelduma erinevaid ruume – kord linn, kord indiaanlaste selva –, suutis Vargas Llosa oma varajastes teostes luua mitmehäälse maailma, mitte küll seda tüüpi ime maagia, mida kohtab García Márquezel, aga siiski vähemalt kuubalase Alejo Carpentieri romaaniga «Kaotatud rajad» sarnase «imepärase tõeluse» (lo real maravilloso).

Vargas Llosa eriline jutustusanne nähtub «Kutsikateski», mis õigupoolest kujutab endast mitmehäälset «voolkõnet», kus tegelased kord kõnelevad «seest» (meie-vormis), samas aga jutustatakse neist kui «nendest», otsekui «väljast». Teema on jätkuvalt võõrandav võim.
Muidugi on Vargas Llosa laiem tõlkimine hiljaks jäänud. Kui nüüd Nobeli auhinna tõukel tema vastu uus huvi tekib, siis soovitaksin ikkagi tõlkida just neid varajasi romaane, mida ülalpool mainin.

Mario Vargas Llosa

•    74-aastane Mario Vargas Llosa sai Nobeli preemia võimustruktuuride kaardistamise ja üksikisiku vastupanu, mässu ja kaotuse jõulise kujutamise eest, nagu teatas Rootsi Teaduste Akadeemia.

•    Ta on üks kõige tuntumaid hispaania keeles kirjutavaid autoreid. Viimati pälvis hispaaniakeelne kirjanik Nobeli 1990. aastal, kui võitis mehhiklane Octavio Paz. Vargas Llosal on nii Peruu kui Hispaania kodakondsus.

•    1990. aastal kandideeris Vargas Llosa Peruu presidendiks, kuid jäi alla hiljem kurjategijaks kuulutatud Alberto Fujimorile.

•    Vargas Llosa on Hispaania päevalehe El Pais kolumnist.

•    Kuulus on Vargas Llosa tüli kolleeg García Márquezega, mis sai alguse 1976. aastal, kui ta García Márqueze silma avalikul üritusel siniseks lõi. Kas põhjus oli eraeluline või poliitiline, jäi kaklejate eneste teada.

Llosa Eesti keeles

Romaan
«Lituma Andides»
Tõlkinud Ruth Lias
Varrak 1998

Romaan
«Kapten ja
külastajannad»
Tõlkinud Ruth Lias
Eesti Raamat 1994

Jutustuskogu
«Kutsikad»
Tõlkinud Jüri Talvet
Perioodika 1975

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles