Tallinna Filharmoonikud esinesid reedel, 8. oktoobril maailma ühes mainekamas kontserdipaigas, Musikvereini kuldses saalis Viinis. Dirigendipuldis oli Andres Mustonen, klaveril soleeris Lisa Smirnova Austriast.
Austria üks suurim klassikalise muusika kontserdikorraldaja Jeunesse on plaaninud Eesti parimaist keelpillimängijaist koosnevat Tallinna Kammerorkestrit Viini kutsuda juba aastaid.
Saal oli tulvil muusikahuvilisi ning Tallinna Filharmoonikute kontsert võeti soojalt vastu. Kahtlemata oli Musikvereini imepärases akustikas mängimine kustumatu elamus ka musitseerinud kollektiivile.
Ettekandele tuli Mozarti avamäng ooperile «Cosi Fan Tutte», Klaverikontsert Es-duur «Jeunehomme» KV271, Kancheli «Eine Kleine Daneliade» ja Beethoveni 7. sümfoonia A-duur.
Alati on huvitav kuulata, kuidas interpreteeritakse Mozarti ja Beethoveni muusikat erinevais maailma paigus ning kindlasti ei pea paika arusaam, et parimad Viini klassikute interpreedid on Viinis. Samas on julge ja intrigeeriv tulla Viini nende enda kuldvaraga. Eesti parimatest interpreetidest koosnev orkester võinuks tutvustada Viini publikule ka mõnd Eesti teost.
Tallinna Filharmoonikute Mozarti ja Beethoveni esitus oli tulvil energiat ja kontrastirikas. Mozarti klaverikontserdis oli nauditav solisti Smirnova sillerdav ja saalitäitev kõla. Kõrva jäi ka solisti isikupärane, mitte väga rangelt artikuleeritud Mozarti tõlgendus ning vahetu kontakt orkestriga. Filharmoonikute kõlaline ühtsus ja pakatav energia oli hoomatavaim Beethoveni 7. sümfoonias.
Kõrva häiris korduvate motiivide ja nootide staatilisus. Tundus, et dissoneerivate akordide balanss ja dissonantside tähtsustamine, eriti Beethovenis, oli pahatihti juhuslik. Viini klassikalisele muusikale omane sisemine dünaamika ja agoogika jäi tagasihoidlikuks ja kammitsetuks, jõudmaks nii suures saalis publikuni. Beethovenis tulid hästi esile polüfoonilise struktuuriga lõigud. Küsimärke tekitas teise osa Allegretto ning kolmanda Presto keskosa üliaeglane tempo.
Kancheli «Eine Kleine Daneliade» kutsus esile muheluse ning sobis üllatavalt kontserdi konteksti. Mustonen tunneb Kancheli muusikat ja seepärast on ka tema esinemine viiulisolistina õigustatud. Samas kippus esitus tähelepanu mitmesse kohta jaotamise tõttu kannatama. Näiteks jäid ohkemotiivide lõpunoodid publiku jaoks tihti kuuldamatuks ning orkester partituuris märgitud al niente ja dal niente kohtades liiga valjuks. Võib-olla aidanuks kaasa, kui dirigent usaldanuks sooloviiulipartii mõne teise interpreedi kätte.
Samal ajal kui Tallinna Filharmoonikud mängisid Beethoveni 7. sümfooniat Musikvereini kuldses saalis, kõlas mõnisada meetrit eemal Viini teises kontserdisaalis Konzerthausis sama sümfoonia Paavo Järvi ja Deutsche Kammerphilarmonie Bremeni esituses.
Eesti muusikakultuuris on see märkimisväärne sündmus, kui Euroopa muusikalinna mõlemas olulisimas kontserdipaigas musitseerivad korraga Eesti interpreedid.