Suur eksperimentaator, kelle ees kummardavad täna kõik mesilased

Et mesilastele nende uus elukorraldus pealuu sisse jääks, tuli suhkrulahuse asemel anda midagi enamat. Foto: Rao Heidmets

Kui mina 1980ndatel nukufilmi jõudsin, olid «Meemeistrite linna» võtted juba alanud. Stuudios võis tajuda meelierutavat saladusloori, mis paraku ei suutnud varjata tõsiasja, et tegemisel on midagi enamat kui pelgalt üks järjekordne nukufilm. Nii oligi.

Nädalaid hiljem, kui olin kollektiivi omaks võetud, sain teada, et tegemist on hoopis Heino Parsi järjekordse loodusteadusliku eksperimendiga, mida ta osavalt lasi Moskvast rahastada, ise seda «nukufilmiks» nimetades.

Just meie Heino oli see, kes mõtles mesilastele välja kollektiivse käitumise põhireeglid, jagas laiali nende töökohustused, ammed, lesed, sõdurid, töömesilased kuni kõikvõimsa emamesilaseni... ja viis neile läbi vastava koolituse.

Senini laisad, kaootiliselt ringi lennanud mesilased leidsid korraga oma lühikesele elule mõtte.  Kuna Heino on tuntud perfektsionist, siis on selge, et tema loodud süsteem hakkas töötama laitmatult ja levis uskumatu kiirusega. Praeguseks ei ole jäänud tervesse maailma enam ühtegi mesitaru, kus elataks veel vanaviisi kaootiliselt.

Kuid ei ole head ilma veel paremata. Toimiva süsteemi vastu hakkasid huvi tundma organid. Film peideti rahva eest kappi ja Heino süsteemi järgi hakati hoopis riiki juhtima. Vaikse muigega jälgis Heino toimuvat pealt, sest ta teadis, et kui mitte juunis, siis hiljemalt 20. augustil peab toimuma pereheitmine. Noh, ja nii läkski. Aitäh, Heino!

Ma tean, et täna kell kaks ühinevad kõik maailma mesilased ja teevad sügava kummarduse Heinole tema 85. sünnipäevaks. Samuti ühineme nendega meie, sinu sõbrad Nukufilmist.